Ajasime oma lambad eile õhtul uuele karjamaale. Sedakorda juba kolmandale. Maas on küll niiskust ja rohi võiks kasvada, aga ilmad on jahedad ja kevad on nagu kännu taga kinni. Kari teeb paari päevaga mõne hektari koplit puhtaks ja siis nõuavad kõva häälega uut platsi. Mina võin ju seletada, et meie karjatamisplaan näeb ette, et lambad on 5kuni 7 päeva ühel karjamaal, aga nad teevad näo, et ei saa aru. Nii palju siis plaanidest.
Veel parem plaan oli meil uue karjamaa valikuga. Kui eelmine plats oli kilomeeter maad laudast ühele poole, siis uus koppel oli planeeritud kilomeeter teisele poole. Seal on selline natuke madalam maa, kus rohi kõige lopsakamalt kasvab. Mätlik ja kivine, heina seal niita ei saa, aga karjatamiseks ideaalne, pisikeste puusalude ja pajupõõsastikega. Seal on terve uhke koplite süsteem lausa. Vaat sinna tahtsimegi loomad ajada. Veenõud viisime ette valmis, et kui kari kohale jõuab, siis on neil hea lõug vette lükata.
Mina tegelikult ei aja loomi, mina kutsun. Kõnnin karja ees ja huikan: „Tule, ute, tule!” Ja nad tulevad. Kevadel on keerulisem, talled on lollakad, ei ole veel kombeid õppinud, teed ei tea ja sagivad ringi, uted närviliselt sabas. Nende viimaste uimerdajate jaoks on siis keegi karja sabas jõlkumas ja utsitamas neid mahajääjaid. Igas seltskonnas on ju alati keegi, kes ütleb: „Te minge ees ära, mul siin veel tegemist, lõpetan oma kohvi ära, küll ma järgi tulen.” Ja pärast viriseb, et teda jäeti maha, ei informeeritud, kuhu mindi ja nii edasi. No ja lambakarjas on ka alati kindel seltskond, kes peab oma lõuatäie tee kõrvalt ampsata saama. Sügisel on asi lihtsam. Augusti lõpus, septembris, kui ööd juba pikemad ja mul närv hundihirmus magada ei lase, siis hakkame lambaid igal õhtul koju tooma ja hommikul jälle karjamaale. Ilus jalutuskäik hommikul ja õhtul, täiesti nauditav, eeldusel, et ei saja. Suvel ei saa karja ööseks koju ajada. Lambad ja kitsed söövad just peale päikesetõusu ja enne loojangut kõige parema isuga. Kui ma neid sel ajal laudas hoiaksin, siis kaotaksid nad konditsioonis ja jääksid lihtsalt lahjaks.
Nii, aga eilne ajamine. Lambad ootasid mind. Kui ma läksin karjamaale ja hõikasin, et tule, tule, siis nad tulid jooksuga. Ja väravast välja ja plagama. Ma jätsin tütre põõsaaluseid läbi kammima, et keegi sinna magama pole jäänud, ning läksin kaasa. Lammaste jooksuind rauges peatselt teeservas rohtu ahmides, aga esimeste sekka ma siiski ei jõudnud, tempo oli korralik. Ja nüüd siis sellest, et projektijuht peab alati kogu meeskonnale üksikasjalikult ühise tööplaani lahti seletama, minul jäi see tegemata. Lammastel tuli metsa vahel kohe meelde, et seal vasakul on üks tore heinamaatükk, millel on aed ümber ja kus tegelikult saab sügise poole mõnusasti rohtu käia närimas. Sinna nad kõik üksmeelselt ka põrutasid. Kui on vaja kõik otse minna, siis keegi ikka keerab kõrvale, kui on vale suund, ei ole ühtki õkva minejat. Ja tempo tõusis. Nad said ilmselt aru, et kui ma järele jõuan, siis võib juhtuda, et neid suunatakse ümber pikale ja tüütule kõndimisele.
Nüüd näitas Mosse, meie uus noor border, oma tegelikku sisu. Siiamaani olime teda ikka lammaste ajamisele kaasa võtnud ja midagi oli ta ka teinud, me nimetasime seda vaatlejana osalemiseks. Otseselt nagu ei aidanud, aga ei seganud ka. Seekord läks Mosse karjaga kaasa, korjas irdujad sabad naabri põllu pealt teele tagasi ja karjaga kokku. Kari teadis väga hästi, kus on värav, ainult tosinkond talle panid mööda. Mosse korjas talled kenasti punti ja ootas mind, kes ma need talled siis väravast sisse suunasin. Väga ilus töö! Me võime ju selle heina ka mujal teha, las nas siis olla. See on ikka nii, et kui inimene teeb plaane, siis lammas naerab.
Nüüd algas vaatus kaks. Mosse lipsas suure innuga minu järel karjaaeda sisse. Nöpsi asus teda kohe välja ajama. Nõpsi on meie karja kõige vanem kits. Ta hakkas poegivaid loomi segama ja sai eraldi noorte lammastega kokku pandud ja nii ta lammastega kokku jäigi. Ta on nüüd omaette valve kogu lambakarjale. Seisab alati koplis mingi künkakese otsas ja valvab kogu karja nagu mingi ülevaataja. Ning nüüd oli tema territooriumile sattunud mingi kiskja. Nõpsi ja Mosse ei olegi varem kokku saanud, Mosse on nii uus. Nöpsi ründas, ähvardas sarvega, trampis. Kutsusin Mosse välja ja hakkasin ära minema piki kopli serva. Nöpsi tuli teisel pool aeda kaasa, turi püsti, sarv õieli ja kinnitas, et kui see koer veelkord koplisse tuleb, siis ta alles näitab. Kui selline kits on lammaste ja talledega koos karjamaal, siis on kohe hea kindel tunne.
Meie karjas on poegimine sätitud enam-vähem täpselt märtsi, kõige hiljemalt aprilli alguses peaksid viimased maha saama justnimelt rohu kasvust lähtudes. Talled peavad olema aprilli lõpuks piisavalt tugevad, et karjamaal hakkama saada.
Ajalehes oli järjekordne artikkel sellest, kuidas varesed ja rongad karjamaal tallesid tapavad. Varesed sätivad tõepoolest end karjamaale, eriti kevadel. Meil korjavad nad seal peamiselt villa. Kuna me pooleverelisi angoora kitsi ei püga, siis heidavad need oma viltunud villaku tükkidena maha. Need vilditükid sobivad varestele väga hästi pesa vooderdamiseks. Kõik leitud linnupesad on vooderdatud peamiselt kitsemohääriga. Ilmselt söövad varesed ka lambapabulaid ja kindlasti mahapudisenud viljateri, aga ma pole kunagi näinud, et mõni lind ründaks talle või suurt lammast. Käin ikka korra-paar päevas kopli läbi ka ja kui mõni loom on maas, korjan ta ära. Juhtub. Hädas looma peaks loomakasvataja ikka enne märkama kui see lausa ära sureb. Minu loomad poegivad küll laudas, aga ikkagi on päramiste korjamine rutiinne tegevus. Kui seda juhtus karjamaal, korjasin ka sealt päramised kokku just seetõttu, et rebaseid või vareseid mitte kohale meelitada. Rebase pesa on kohe kopli taga kivivares. Küll olen näinud, kuidas tall varesega mängib, väga vahva vaatamine. Mitte ei usu, et see tall oleks varesele lihtne saak nokkida. Ilmselt mingi rääbakas nõrguke tall oleks saak, aga siis peaks tegelema sellega, et ei oleks karjas rääbakaid. Näiteks uttesid paremini toitma ning neile parasiiditõrjet tegema, et nõrku tallesid ei oleks. Ja kui koer vareseid ei peleta, siis peaks uue koera muretsema. Meie koerad tegelevad oma vabal ajal peamiselt sellega, et rivistavad vareseid ja tihaseid üles.
Muidugi võib siinkohal öelda, et kari on suur ja ei jõua kõiki jälgida. Ja sööta on vähe ja üleüldse on need ussirohud ja vaktsineerimised hiiglama kallid. Ja lambalauta on kallis ehitada ja üleüldse on lambaliha hind nii madal.
Lambaliha hind on tõepoolest tootmishinnaga võrreldes madal. Iga tootmise nipp on leida tasakaal tulude ja kulude vahel. Kui sa tulude hulka PRIA toetusi ei arvesta, siis tõepoolest ei pruugi lambakasvatus just tulus olla. Kui siiski juurde arvestada makstav üldpindalatoetus, utetoetused, loomade heaolu toetus ja mõnedel ka mahetoetus, siis ei tohiks ju väga viriseda. Silmas tuleb pidada, et need on toetused loomakasvatusele, mitte loomakasvatajale, ehk loomade heaolutoetus 9 eurot looma kohta peakski minema looma heaolu tagamiseks. 9 eurot tagab ikkagi looma kogu aasta veterinaarikulud ja mida veel. Või on see veel üks pall korralikku heina lisaks looma kohta.
Needsamad PRIA toetused käivad koos kohustuslike nõuetega. Iga loomakasvataja võiks need korra ka läbi lugeda. Näiteks nüüd kohe praegu, kui on toetuste esitamise aeg. Siis on veel loomapidamiseks kehtestatud nõuded ja loomakaitseseadus ja mida kõike veel. Mõned neist nõuetest on ikka naljakad küll, ajavad lambagi naerma, aga mõnes on täitsa iva sees. Näiteks see nõue, et lambaid ja kitsi ei tohi pidada suuremas grupis kui 50 looma. Mis mõttes nagu ei tohi? Loomad saavad ka suure karjana hakkama ja häda ei midagi. 50 lammast on selline grupp, mida suudad pilguga haarata. Aastatega tekib kogemus ja suudad juba hallata ka suuremat gruppi, siis võiks see grupp juba ka suurem olla. Aga kui loomapidaja ütleb, et ta ei jõua kõikide loomadega tegeleda, siis on aeg oma karja vähendada ja ehk piirdudagi 50 loomaga või veel vähemaga. On vähem loomi, jagub neile rohkem sööta, jõuad rohkem nendega tegeleda ja tulemuseks võiks olla paremas konditsioonis tervemad loomad, kelle lihatootlikkus on parem ja kokkuvõttes peaks ju plussis olema.
Siin hakkavad needsamad PRIA toetused loomade heaolule vastu töötama.
Üldpindalatoetuse nõue on, et rohi peab olema augusti alguses ühtlaselt murumadal nagu linnas. Kuna loom iga kõrt ikka ei taha, siis sellise muru saavutamiseks karjamaal peab olema seal ülemäära palju loomi. Rohkem, kui tegelikult looma tervise seisukohalt seal mõistlik oleks pidada. Kui ma tahan toetust saada ja ei taha aega ega raha kulutada narri muruniitmise peale karjamaal, siis ma pean seal pinnal ülemäära loomi pidama.
Teine asi on muidugi utetoetus, mida antakse emasele lambale, ükskõik kui räätsakas või ilus see loom on. Kui see kondivare suudab elus püsida ettenähtud toetusperioodi lõpuni, siis on kõik okei. No tegelikult ei ole ikka okei, aga paberi peal loetakse numbreid ja lamba pilti seal juures ei ole.
Lambaid sureb ikka, ka kõige ilusamad võivad õnnetumal kombel hukka saada. Sellegipoolest ei tohi lambakasvataja hakata süüdistama kogu ilma tema kiusamises ning nõutada jahiluba kõikidele neile, kes tema tegemata jätmistele viitavad.