Posted on

KITSENDUS III – a’la carte

23. ja 24.juuli 2022







Ka sel aastal saabub suvi lillede ja liblikatega, midagi ei jää olemata, mis tulema peab, see tuleb.
Head asjad siin elus kipuvad korduma ja nii juhtub ka Mäehansu talus, et meie
 popup restoran tuleb jälle, seekord  jälle teisiti.
 
Meie kitsla on nüüd mõnusasti sisse elatud. Kitsed on hamba ja sarvega järele proovinud kõik nukad
 ja sakid, et kas on ikka hästi tehtud. On küll hästi, kõik on alles ja püsti. Pererahvas kolib kitsemammid lamba-
lauta, küürib kena hoone puhtaks, lööb betoonpõranda läikima, seab sinna linadega kaetud lauad, seintele sätitakse
kaunid fotod veelgi kaunimatest loomadest. Laudast viime välja lüpsimasina ning sätime selle asemele pliidi.
 
Kunstnik Sänk on teinud meie kitsla seinale hiiglasliku kitse graffiti ja see on asi, mida peab kindlasti nägema.  
  
   23. ja 24.juulil 2022 leiab aset popup restoran
   KITSENDUS III – a’la carte
 
   Kõik on nii nagu ennegi: kits on laual    ja laudade vahel, lava peal ja panoraamil. Kitsel on kaasas sõber lammas.
   Köögis toimetavad kokad peakokk Ave Holmi käe all. Tema käe all muutub ka kõige lihtsam toit eriliseks, rääkimata hõrgust kitse- või lambalihast ja  
   kitsejuustust.  Menüü on pikk ja valik rikkalik: eelroad, supid, praed, desserdid. Kitseliha, -piim ja -juust on pärit oma
   laudast, köögiviljadega toetavad toredad naabrid. Kõik on kohalik.
Perenaine on köögist välja tulnud, näitab loomi ja käsitööd ning räägib külalistele kitselugusid, neid, mida tema  raamatus ei ole. Külalised saavad
soetada autogrammiga raamatu „Meie kitsed. Elu kitsenduses, laiendusega lambale.”
 
 
       
 
        Sel aastal on KITSENDUS- a’la carte koos  Avatud talude  päevadega ja me avame restorani juba lõunal kell 13. Igaüks saab tulla siis, kui tahab ja tellida, mida soovib, otse menüüst.
 
Neile, kes tahaksid olla kindlad, et neile kohta jagub, pakume võimalust panna omale laud kinni alates kella 16. Sellest ajast on suurem rahvahulk loomi uudistamast lahkunud ja rahulikum.
 
Õhtul astub lavale rock-pop-punk band otse Lahemaa puutumatust loodusest, värske ja energiast tulvil.

Talurestoran KITSENDUS III – a’la carte toimub 23. ja 24.juulil
koos Avatud Talude päevadega.
Piiratud valikuga puhvet on avatud kella 10, aga rikkaliku menüüga
restoranis katame lauad kell 13. Alates kella 16. on võimalik broneerida endale laud.
Broneeringuid laudadele võtame kuni 21.juulini.
 
Kohtade broneerimiseks kirjutage palun perenaisele msalumae@gmail.com või helistage 5113266
Teave kodulehel www.maehansu.ee
FB Marge Salumäe
 
Posted on Lisa kommentaar

Avatud Mäehansu talu ja KITSENDUS III – a’la carte

Mäehansu talus kasvatatakse kitsi ja lambaid ning väärindatakse neid sabast sarveni. Kõike seda saate näha ja kogeda:
– näitame lambaid ja kitsi. Talus on haruldased angoora kitsed.
– lastele on avatud talleaed
– küülikupojad
– saab küsida nõu lamba- ja kitsekasvatuse kohta, võimalus vaadata ka lauta.
– üles on rivistatud heinatööriistad
– avatud käsitöötuba ja saab kududa telgedel kangast
– käsitöö ja lõnga müük
– kitsepiimaseebid
– fotonäitus
– soovijatele peremehe juhendamisel metsaretk
– avatud on PUHVET kiireks eineks. Kaasa saab osta lambavorsti ja kitsejuustu.
– alates kella 13. on avatud talurestoran KITSENDUS, kus a’la carte menüüs (vaata maehansu.ee) on igas roas kitse või lammast.
– kell 16 on mõlemal päeval kontsert.
Maksmine toimub sularahas, kellel on plaanis osta kaasa toitu, palun võtta kaasa külmatermos.

Lisaks Mäehansu talule on avanud oma õue ka toredad naabrid: Kaldavälja talu keraamika ja klaasikoda, Tiiutalu roosiaed ning Telo talu näitab omi linde ja lambaid.

KITSENDUSE III – a’la carte restoran on sel aastal teisiti. Viisime kokku kaks suurt asja – avatud talude päeva ja oma Kitsenduse restorani , nii et rahvast on rohkem ja melu on suurem. Siiski on restoran nagu ikka üles seatud kitslas ja seekord pääseb näitust vaatama vaid restoranis einestaja. Esimesi einestajaid ootame restorani juba kella ühest, alates kella neljast on soovitav laud endale broneerida, sest kell 16.30 hakkab mängima bänd. Oleme avatud kella seitsmeni. Tellida saab a’la carte menüüst:

Eelroog: 1)Praetud kitsejuust salatil, 2) Juustu ja liha suupistevalik kahele, 3) Juustu ja liha suupistevalik kahele, 4)Kitsejuustuküpsised

Supp: 1) Selge kitseleemega köögiviljasupp, 2)Hapukapsasupp lambalihaga

Praad: 1)Kitsepraad vokitud köögiviljadega, 2)Lambapraad kartuli-porgandipüreega, 3)Metskitsepraad hapukapsaga, 4)Praemaks kartulipüree ja sibulaga, 5)Grillvorstid kartulipüreega, 6)Kotletid tatraga, bešamellkastme ja marineeritud peediga, 7)Lastepraad – kartulipüree lihapallidega

Magustoit: 1)Toorjuustukook, 2)Kitsepiimahõrgutis, 3) Minu Gelato kitsepiimajäätis

Joogid: angervaksamorss, kurgi-kuusevõrse vesi, kohv, tee

Posted on

Mäehansu talu on nüüd avatud külastajaile igal pühapäeval

Mäehansu talu avab oma talu külastajaile nüüd pea igal pühapäeval kell 12. Näitame oma lamba- ja kitsetallesid, teeme jalutuskäigu karjamaale lammaste juurde, räägime lammastest ja kitsedest. Lisaks nunnutame jänkusid ja mängime koertega (koerad mängivad teiega). Teeme tiiru käsitöötuppa ja näpime kangastelgi ning lõngu. Maitseme kitsepiima. Kui peremees on ligiduses, siis tema käest saab küsida igasugu metsaküsimusi. Mai esimeses pooles on võimalik huvilistel istutada metsa. Kogu programm kestab umbes poolteist tundi, arvestama peab, et tuleb kõndida kilomeeter- paar ning riietuda vastavalt ilmaoludele.

Palume oma külaskäik eelnevalt kokku leppida telefonil 5113266 või meilitsi msalumae@gmail.com.

Külastus on tasuline, perepilet on 20 eurot. Grupipilet 10+ inimest on 50 eurot. Kuna tegemist on ikkagi taluga, siis väga suuri gruppe me kahjuks vastu võtta ei saa.

Posted on

KITSENDUS III – a’la carte

23. ja 24.juuli 2022







Ka sel aastal saabub suvi lillede ja liblikatega, midagi ei jää olemata, mis tulema peab, see tuleb.
Head asjad siin elus kipuvad korduma ja nii juhtub ka Mäehansu talus, et meie
 popup restoran tuleb jälle, seekord  jälle teisiti.
 
Meie kitsla on nüüd mõnusasti sisse elatud. Kitsed on hamba ja sarvega järele proovinud kõik nukad
 ja sakid, et kas on ikka hästi tehtud. On küll hästi, kõik on alles ja püsti. Pererahvas kolib kitsemammid lamba-
lauta, küürib kena hoone puhtaks, lööb betoonpõranda läikima, seab sinna linadega kaetud lauad, seintele sätitakse
kaunid fotod veelgi kaunimatest loomadest. Laudast viime välja lüpsimasina ning sätime selle asemele pliidi.
 
Kunstnik Sänk on teinud meie kitsla seinale hiiglasliku kitse graffiti ja see on asi, mida peab kindlasti nägema.  
  
   23. ja 24.juulil 2022 leiab aset popup restoran
   KITSENDUS III – a’la carte
 
   Kõik on nii nagu ennegi: kits on laual    ja laudade vahel, lava peal ja panoraamil. Kitsel on kaasas sõber lammas.
   Köögis toimetavad kokad peakokk Ave Holmi käe all. Tema käe all muutub ka kõige lihtsam toit eriliseks, rääkimata hõrgust kitse- või lambalihast ja  
   kitsejuustust.  Menüü on pikk ja valik rikkalik: eelroad, supid, praed, desserdid. Kitseliha, -piim ja -juust on pärit oma
   laudast, köögiviljadega toetavad toredad naabrid. Kõik on kohalik.
Perenaine on köögist välja tulnud, näitab loomi ja käsitööd ning räägib külalistele kitselugusid, neid, mida tema  raamatus ei ole. Külalised saavad
soetada autogrammiga raamatu „Meie kitsed. Elu kitsenduses, laiendusega lambale.”
 
 
       
 
        Sel aastal on KITSENDUS- a’la carte koos  Avatud talude  päevadega ja me avame restorani juba lõunal kell 13. Igaüks saab tulla siis, kui tahab ja tellida, mida soovib, otse menüüst.
 
Neile, kes tahaksid olla kindlad, et neile kohta jagub, pakume võimalust panna omale laud kinni alates kella 16. Sellest ajast on suurem rahvahulk loomi uudistamast lahkunud ja rahulikum.
 
Õhtul astub lavale rock-pop-punk band otse Lahemaa puutumatust loodusest, värske ja energiast tulvil.

Talurestoran KITSENDUS III – a’la carte toimub 23. ja 24.juulil
koos Avatud Talude päevadega.
Piiratud valikuga puhvet on avatud kella 10, aga rikkaliku menüüga
restoranis katame lauad kell 13. Alates kella 16. on võimalik broneerida endale laud.
Broneeringuid laudadele võtame kuni 21.juulini.
 
Kohtade broneerimiseks kirjutage palun perenaisele msalumae@gmail.com või helistage 5113266
Teave kodulehel www.maehansu.ee
FB Marge Salumäe
 
Posted on

KITSENDUS II – veelgi kitsem

Ka sel aastal saabub suvi lillede ja liblikatega, midagi ei jää olemata, mis tulema peab, see tuleb. Head asjad siin elus kipuvad korduma ja nii juhtub ka Mäehansu talus, et meie popup restoran tuleb jälle, seekord parem kui varem.

Meie kitsla on aastaga mõnusasti sisse elatud. Kitsed on hamba ja sarvega järele proovinud kõik nukad ja sakid, et kas on ikka hästi tehtud. On küll hästi, kõik on alles ja püsti. Pererahvas kolib kitsemammid lambalauta, küürib kena hoone puhtaks, lööb betoonpõranda läikima, seab sinna linadega kaetud lauad, seintele sätitakse kaunid fotod veelgi kaunimatest loomadest. Kunstnik Sänk teeb meie kitsla seinale hiiglasliku kitse graffiti ja see on asi, mida peab kindlasti nägema. Laudast viime välja lüpsimasina ning sätime selle asemele pliidi. Tuleb

KITSENDUS II -veelgi kitsem

Kõik on nii nagu mullugi: kits on laual ja laudade vahel, lava peal ja panoraamil.

Sel aastal annab perenaine põlle üle tõelisele tegijale, köögis juhib vägesid peakokk Ave Holm. Tema käe all muutub ka kõige lihtsam toit eriliseks, rääkimata siis hõrgust kitselihast. Vihjeks võib öelda, et külmlaual on talle carpaccio ja magustoiduks toorjuustu pavlovad. Kitseliha, -piim ja -juust on pärit oma laudast, köögiviljadega toetavad toredad naabrid. Avatud on baar.

Perenaine on köögist välja tulnud, näitab loomi ja käsitööd ning räägib külalistele kitselugusid, neid, mida tema ilmunud raamatus ei ole. Küll saavad külalised soetada omale autogrammiga raamatu

„Meie kitsed. Elu kitsenduses, laiendusega lambale.”

Kusagil eel- ja pearoa vahepeal etendub värssdraama „Hunt ja 7 kitsetalle” Sirje Rebase redaktsioonis. Häid asju ei pea muutma ja sumedasse augustiöösse viib meid jälle kitsekarjuse Peep Pihlaku saksofonimuusika.

Üritust on lubanud austada oma kohaloluga ka telestaar Priima.

Järgime oma üritusel hajutatuse nõudeid ja katame laua korraga vaid 60 inimesele. Seetõttu toimub „KITSENDUS II – veelgi kitsem” kahel õhtul, 7. ja 8.augustil. Õhtusööki hakatakse serveerima kell 19, külalisi oodatakse taluga tutvuma kella 18st. Õhtu maksumus ühele on 48.-eurot, kohtade broneerimiseks kirjutage palun perenaisele Marge Salumäele msalumae@gmail.com.

Eelmisel aastal said sada kohta otsa siuhti, tõsistel soovijatel maksab kiirustada!

Posted on

Talletamine Mäehansu talus 2021

Uhh, meil on ka poegimine lõppenud!

Tegelikult sai see ühele poole juba märtsis. tahtsin küll varem hõisata, aga pole olnud aega ilusaid pilte teha. Mahv on olnud päris kõva. Sel aastal siis kiirelt aga korralikult: poegimine kestis 6.-30. märtsini. Kõige tihedamal päeval oli aktsioonis 11 utte ja 5 kitse. Poegis 103 lammast, laudas jookseb 169 lambatalle. 3 utte ei poeginud, sealhulgas see mammi, kes oli nii paks, et kahtlustasin kolmikuid. Õnneks ta ei poeginud, sest udarat tal ka ei olnud. Esmapoegijaid oli üle kolmandiku.

Selle aasta poegimine oli lammastel lihtsam kui varasematel, üldiselt said nad kõik kenasti ise hakkama, talled olid õiget pidi sees. Abiks oli kindlasti see, et viisime kitsed eraldi lauta juba enne paaritust ja kitsesarve sündroomi ei esinenud (küll oli seda tunda kitsede endi juures, kus mitmetel kitsedel olid talled sassis). Lisaks said lambad ainult heina (oli ka hea hein!) ja talled olid väiksemad ning ka rüselust vilja andmisel ei tekkinud (sest vilja ka ei andnud). Kaks korda tuli tall ikkagi üsas ringi keerata, talled juhtusid selg ees sündima. No ega ikka ei õnnestu küll. Paar aastat tagasi oleksin ma need talled kaotanud, sel aastal sain õigel ajal jaole ja oskust juba nii palju, et saan aru, mis toimub ja kuidas edasi.

Mingi jama siiski peab olema. Viimane veerand sündinud talledest olid selgelt väiksema sünnikaaluga, sageli üks kaksikutest normaalne 4-5kilone, vennake 3 kilone või isegi alla selle. Mõnikord ka mõlemad suisa käblikud või elujõuetud. Oli ka surnult sünde. Kas see on Schmallenbergi viirus? Õigel ajal ei olnud aega selle peale mõelda, Oleksin mõne laibakese laborisse saatnud, oleksin nüüd targem olnud. Aga oleks ja poleks on viletsad vennikesed ja abi neist ei ole.

Kolmikuid oli ka. Ühe satsi kolmikutest oligi üks väga väike ja viletsa toonusega, läks ära ja kahjuks oli viimane kolmikute sünd nii kiire, et kuigi ma kaamerast nägin ja lauta läksin, siis ühte hunnikusse sündinud kolmikute kõige alumine oli oma koti sisse lämbunud. Utt oli küll tubli lakkuja, aga mis liig, see liig. Nii et laudas on üks sats kolmikuid, karja kõige vanemal utel.

Kosuvad kõik tallekesed kenasti, emmedel on silo ees ja piima peaks jätkuma. Olen juba paar aastat teinud prakeerimist, kehvema udaraga uted karjast välja arvanud. Kui talle juurdekasv on vilets, siis utt välja. Millegipärast asuvad vabatahtlikud kohe nende asemele ja tundub, et selgi aastal peaks Mäehansu lambavorsti ikka saama. Lammastel sellist päris klassikalist talle hülgamist enam ei olegi, aga lutitan ma ikka. Annan lisa kõikidele talledele, kes lahjemad tunduvad. Mõni saab paar päeva lisa, kosub ja seejärel toimetab juba mamma all, mõni jääbki luti otsa. Tavaliselt leian mina õnnetu talle, mõnikord tuleb ta ise koputama ja lisa küsima. Üks talleke käis paar nädalat lutil ja siis kutsus ka vennakese kaasa, ilmselt utel ikka piima ei ole ja tall ei ole loll, et end nälga jätab. Üks anorektik on mul ka, kes keeldub söömast. Kui tavaliselt pean talle paar korda püüdma, et toita, ja seejärel tuleb ta ise juba minu juurde, siis üks talleke põgeneb kogu aeg ära. Ise on kõhnake ja kergeke, ma ei usu, et ta sünnikaalule midagi lisandunud on.

Olen panustanud põhku, suurde hulka kuldsesse põhku. Siiani oleme kaotanud ühe talle nabaväädipõletikku, kellel loll mutt desotud naba lihani ära näris. On olnud kaks mastiiti. Tavapäraselt lillasid udaraid ei ole. Nii et põhku, rohkem põhku!

Kogu selle karja peale on meil kaks jäära 75% blue texel Priidu, kes on täiesti valge, ja eesti valgepealine dorset Peeter. Millegipärast on musti järglasi mõlemal.

Jäärad on tursked jõmmid, täpne töö. Sügisel panin poistele traksid peale ja uted said märgitud. Panin jõudumööda märgistamise kuupäevi kirja. Sellest, et esimesed numbrid viimaste hulgas poegisid, saab aru, eel- ja järelind ja muud sellised asjad. Kuidas viimaste hulgas märgi selga saanud uted esimeste seas poegisid, on juba raskem seletada. Paar utte jäid märgita, kriit kulus vast ära. Nemad poegisid. Küll olid märgid seljas neil, kes ei poeginud. Nii et pole päris täppisteadus, aga abiks kindlasti ikka. Olen oma noorte poistega päris rahul ja pakun neile tööd ka järgmisel aastal.

Meriino jäär Pjäär sai endale kaks nääpsukest seltsidaami ja nii see jääbki. Meriino lammas on suurepärane karjamaa hooldaja ja teeb puhtaks angervaksa ja tarnavälja. Teksel vaatab sama kohta mõistmatu näoga ja jääb nälga. Vill on meriinokatel kahtlemata peenem. Kaksikute tallede toitjana jääb ta paraku hätta. Nii et kui keegi on huvitatud meriinoveresusega noortest uttedest, siis saab kaupa teha. Meil on liiga palju ilusaid nooruttesid karja täienduseks jäetud, kahju on neid lihaks teha.

Kitsekari sai ka tubli täienduse – 21 kitse ja 43 talle. 3 aastased ja vanemad kitsed tõid kolm ja enam talle, nooremad siis üks või kaks. Olid ka nelikud. Kitsesarvesündroomi kitsede puhul ei õnnestunud vältida, paraku, ja probleeme oli. Sain siiski jaole. Oli igasuguseid asju, eriti markantne lugu, kui sünniteedes oli 2 pead ja 3 jalga, lisaks oli seal veel kolmas tall ootel ka. Kõik talled jäid elama, kaks neist vajasid küll toas kastis toibutamist ühe ööpäeva. Viisin lauta tagasi ja ema võttis nad kenasti omaks, minu luti otsa neil asja pole. Noorel esmapoegijal sama trikk nii hästi ei õnnestunud, ühe tallekese kael sai liialt venitada. Oli kits, kelle ühe vastsündinud talle leidsin uksepraost külmununa, sulatasin üles, tore Täpikene nüüd meil. Täpikesi (täpp on peas, noh) on meil kaks. Teine tall lihtsalt ei tahtnud kuidagi imema hakata ega jalgu alla võtta, tuli päevake sondida. Tema jäigi minu lapsukeseks.

Kitsetalled on kõik lumivalged ja lokilised. 50% veresusega tallede lokk on pisut laugem, aga juba kolmveerandiste tallede villak on väga mõnus. Sügisel saab palju mohääri.

Meie puhtaverelised angoora kitsed näitasid oma siniverelisust ja ebaõnnestusid emadena. Jälle. Tõelised daamid nii labaste asjadega muidugi ei tegelegi.

Kitsla on igatahes täis änks-punks tegelasi, varsti saab hakata neid soovijaile jagama. Suuremad tegelased on kindlasti raskemad kui 12 kilo, söövad hea isuga silo, neil pole probleemi uude kohta kolida.

Praegu on peamine töö lutitamise kõrval karjaaedade korrastamine. Paks lumi on võrkaeda kõvasti räsinud. Ootame koos lammastega sooja, mis rohu kasvama paneks ja loomad väljale lubaks. Siis saab hakata sõnnikuveoga pihta. Tänavu katsume sellega õige varakult ühele poole saada, sest kitslat ootab suvel ees uus KITSENDUS. Selle aasta KITSENDUS on siis veelgi kitsem ja toimub veelgi laiemalt 7. ja 8.augustil. Aga sellest edaspidi, tegelikult tahtsin siia lihtsalt ühe ilusa pildigalerii teha.

Ilusat kevadet!

Posted on Lisa kommentaar

Kogu ilm on must-valge

Kogu ilm on must-valge. Väga ilus, aga värvid on kadunud. On vaid valge ja must ja hall. Nii taevas kui maa peal, looduses ja inimeste seas. Looduses valitseb valge, inimeste seas pigem must – kõik on nii halb ja paha: paha viirus, paha lumi, paha valitsus, paha opositsioon ja kõik muu on ka paha. Hea on istuda kodus ja mitte sellest välja teha, las nad rapsivad, küll ära väsivad. Mulle tundub, et see on valdav emotsioon. Ma ei ole kindel, et me peame laskma rapsida endi saatustega, endi riigiga, me ise saame ju pihta.

Aga mina istun kodus ja kütan pliiti, ma ei pääse kuhugi. Olen hundivalves. Jahimehed helistasid jälle, et hoidke nüüd lambad kinni, hundijäljed on kohe meie maja taga. Eks nad seal ole, metskitsekari kadus juba mõnda aega tagasi üle tee rapsipõllult ära, küllap nad kartma hakkasid.

Meie lambakari on ikka saanud laudast väljas käia, jalutamas, jahutamas. Biopõrandaküte töötab praegu täistuuridel ja loomadel on palav. Sügavallapanusõnnikut on juba paks kiht kogunenud ja see käärib, tekitab soojust. Lauda katuselt ulatavad purikad maani, lumi katusel sulab. Hommikul laseme loomad ikkagi välja, õhtul, enne pimedat ajame lauta tagasi, laut ju kohe maja juures, aga mis see aitab. Ustel on haagid ja nüüd ka riivid, et midagi kogemata lahti ei vajuks. Kõik uksed on kinni ja kontrollitud. Ma ei ole kindel, et kõik lambad sellegipoolest eluga pääseksid, kui hundid ümber lauda jooksma hakkavad. Lambakari läheb paljalt hundilõhna peale paanikasse ja hakkab ringiratast jooksma, kuhjub hunnikusse. Päris kindlasti tallutakse mõned surnuks ja mu kenasti tiined loomad aborteeruvad.

Kitsekari käitub natuke teistmoodi. Ma ei ole küll hundirünnakut näinud, aga naabri koera peale tõmbas kitsekari end ringi, sarved õieli väljapoole, talled ringi keskel. Ma loodan, et see töötab. Loodan südamest. Koerad magavad nüüd toas, päeval on nad ikka õues. Border collid peavad saama liikuda, nad ei ole toakoerad. Õueülem kass Petka saab ka välja, aga katsun siis ise temaga koos jalutada. Poleks iial uskunud, et ma kassi hakkan jalutamas käima! Aga ise ei saa ma midagi teha muud, kui hoida pidevalt tule all, et õue ümber suitsulõhna oleks, mis metslooma peletaks.

Targad siin facebookis teavad rääkida, et võta karjavalvekoer, see hoiab hundid eemal. Päris nii lihtne see ei ole, meil oli koer. Suur ja võimas ja väga tore kesk-aasialane Juku. Kahjuks ei osanud mina teda õpetada, polnud aegagi selleks kogu muu tegevuse kõrvalt, talu ei pea end ise. Meil koera kasvatamine ei õnnestunud, lambaid läks tema nahka paraja hundirünnaku jagu. Pealegi ei meeldi Nöpsile, meie vanale kitsele, koerad üldse. Ta võitles Jukuga, see sai igal võimalusel sarvega, ta äsas sarvega ka Mossele, meie noorele borderile. Mosse ei tule enam karja juurde, kardab. Teen temaga igapäevaselt tööd, et ta hirmudest üle saada, et minu sõna oleks kõvem kui kitse sarv. Praegu me ei ole küll valmis uut koera karja võtma. Seniks laseme oma kahel border collil ümber karjamaa joosta, märgistada, piire märkida. Ehk aitab ka.

Lambakasvatajatel on pikk loetelu nõuetest, kuidas ja kus ta omi loomi peab pidama, kuidas märgistama või hooldama. Koerte, kasside ja muude lemmikloomade pidamisel kehtivad reeglid, esmalt ikka see, et olgu märgistatud ja oma territooriumil. Millegipärast on hundipidajatel lubatud omi hunte võõrastel maadel karjatada, ilma igasuguse kontrollita või märgistuseta loomad pealegi. Hunte on kindlasti vähem kui lambaid, ehitaks äkki hoopis neile hundikindlad aiad? Või kiibistaks kõik sündinud hundikutsikad, siis on lambakasvatajatel hea äppi abil vaadata, kus nad liiguvad. Hoia äpp on meil ju olemas. Seniks, kui nii ei ole, helistab naaber, kui kuuleb maja tagant ulgumist, jahimees, et nägi jälgi või konstaabel, et teatati järjekordsest murdmiseks. Me valvame. Hundipidajad aga on õnnelikud.

Lootust annab see, et ükskord tuleb päike välja ja varjud poevad peitu. Värvid löövad särama, sest nad ei ole ju kadunud, nad on lihtsalt peidus ja ootavad oma aega. Küllap juhtub see ka niimoodi inimilmas. Loodetavasti.

Posted on Lisa kommentaar

MÄEHANSU TALU ON AVATUD!

Ka sellel aastal võtab Mäehansu talu Avatud Talude päeval vastu külalisi, sedakorda siis pühapäeval. 19.juulil.

Mäehansu talu on eelkõige lamba- ja kitsekasvatuse talu, seega näitame oma toredaid tegelasi. Kasvatame Eestis ainulaadseid angoora kitsi, kes kasvatavad endale selga suure mohäärvillast kasuka. Meil on kolm sikku: Monte, Hilton ja Herbert, kolm kitse Holly, Gabriella ja Agnes ning kolm talle Hugo, Hubert ja Gena, lisaks terve hulk muid tegelasi. Lammaste hulgast katsume mõned väiksemad ja patsutatavamad teie jaoks välja valida, et oleks mida kallida ja musida.

Kellel on sügavam huvi loomade vastu, siis katsume igal täistunnil alates kella 10 teha põhjalikuma tuuri, kus perenaine räägib kitsedest ja lammastest ning nende kasvatamisest ning mida neist kõike teha saab sabast sarvedeni välja.

Saame käia käsitöötoas, kus on kangasteljed ja palju lõnga, saame proovida teljel kudumist.

Mäehansu on ka metsatalu. Soovijad saavad peremehe juhatusel läbida kilomeetrise metsaraja “Kuidas mets kasvab”, kus on näha tehtud tööd talumetsas aastakümnete jooksul. Retk metsa algab kell 12.

Uues kitslas on üleval väike näitusmüük Mari-Ann Remmeli maalidest ja Eve Sisa vaipadest.

Peretütred on avanud puhveti, kus pakume eelkõige oma talu toodangut, kitsejuustu ja lambaliha, grillime vorsti ja sööme kooki. Saab lihtsalt istuda ja loodust nautida ning olla.

Meilt talu toodangut saab kaasa osta: kitsejuustu, lambalihavorsti, villast- ja mohäärlõnga, vaipu, voodikatteid, pleede, salle, lamba- ja kitsenahku, sokke, kitsepiimaseepi. Maksmine on sularahas.

Posted on Lisa kommentaar

KITSENDUS

Kui sul on üks asi, siis sellega asjatades tekib sinna ümber asjandus. Kui sul on maja, siis seda hallates sa majandad. Kui sul on kits, siis teda pidades tekib su ellu kitsendus. Alguses sa asjatad ühe kitsega, siis majandad kitsekarja ning lõpuks märkad, et kogu elu ongi kitsenenud kitsendusele. Niimoodi on juhtunud meie Mäehansu talus. Sellel suvel ja ainult nüüd kirjutame me selle sõna välja suurte tähtedega

KITSENDUS

Meie vastvalmivas uues kitslas toimub 2. augustil suur uue hoone sisseõnnistamispidu. Kõik on uus, suur ja läikiv. Kitse sõrg pole siledat betoonpõrandat veel puudutanud, veel on närimata seinad ning lõhkumata uksepiidad. Avarasse ruumi on loomasulgude asemel sisse toodud linadega kaetud lauad, seintel ripuvad heinte asemel Mari-Ann Remmeli maalid, lüpsiruumis müriseb lüpsimasina asemel mikser ja huugab pliit. Vaid sel päeval kogu ajaloos saab toimuma pop-up restoran KITSENDUS, kus kõik on kitsest. Menüüs on vaid kitseliha ja kitsejuust, etendus on kitsest, muusikat teevad saksofoniga kitsekarjused Moonaküla Muusikaakadeemiast Peep Pihlak ja Johannes Pihlak.

Restoran avaneb kell 6 pühapäeva õhtul. Sissejuhatava programmina on väike jalutuskäik kitsekoplisse, kus kitsemammid esitlevad end heast ja paremast küljest. Angoorad lehvitavad oma mohäärilokke ja eesti kitsed näitavad, milline on üks korralik udar. Avatud on baar. Kahjuks kitseveini pole leidnud ning läbi tuleb ajada lambaveiniga, aga see on üks tõesti hea vein.

Restorani köögis toimetavad meil noored kokad Triin ja Martin. Menüü on rikkalik. Suur mure ongi, et liiga rikkalik, tuleb teha raskeid valikuid ja osa hõrgutavaid roogi välja jätta.

Külmlaual on toorjuustukreem rukkileivakrõpsul, maksapasteedi amps, kitsejuustu-peedisalat, lihavalik, juustuvalik erinevatelt Eesti kitsefarmidelt, kitsepiimavõi serveerituna kohalike käsitööleibadega.

Praeks on muidugi küpsetatud kitseliha. Suvise kitsetalle liha on õrn ja hõrk, korralikult ahjust läbi, natuke soola ja pipart peale ning hea ta ongi. Meie kokad sellega ei lepi, roogi on mitmeid. Võrdluseks kitsele laiendame menüüd kindlasti ka ühe lambakintsuga. Lisaks grillitud maks ja ribi, kebab, kotletid, mida kõike. Neile, kes liha ei armasta, on pakkuda soojaks roaks praetud kitsejuustu, ikka rohke sooja köögiviljavalikuga ning eripäraste kastmetega. Kastmes on jällegi kasutatud kitsepiima ja kitsepiimast toorjuustu. Kartulipüree valmistamisel kasutame just selleks otstarbeks säilitatud kitse ternespiima. Seekord ei pea seltskond erinevate roogade maitsmiseks igaüks erinevat rooga tellima ning pärast kahvliga naabri taldrikus õngitsema. Road on serveeritud liudadel, kust igaüks saab endale meelepärast ette tõsta.

Desserdiks pakume kitsepiimast toorjuustu kooki. Kui juhtub tulema helde suvi, siis kaste on valmistatud kitseaiast korjatud metsmaasikatest. Kergema valiku eelistajatele on pakkuda kitsepiimajäätist. ja vana head klassikat : piimakokteili maasikatega.

Kergeks joogiks pakume kitsede lemmiku angervaksa õisikutest valmistatud morssi, kangemad joogid saab igaüks osta endale baarist.

Need külalised, kes tulevad kohale vaid Mäehansu kitsjuustuküpsiste pärast, ei pea ka pettuma. Õhtumuusikat saab nautida veini kõrvale juustu ja küpsiseid näkitsedes. Roogade vahele sirutame jalga ning naudime etendust „Kitsemuru” Margus Punase esituses.

Osalemiseks palume broneerida laud meiliaadressil marge@maehansu.ee või telefonil 5113266. Koht ühele maksab 23 eurot. Kuna vajame eelnevalt külaliste täpset arvu, siis palume teha broneeringut kinnitav pangaülekanne hiljemalt 25. Juuliks.

Muide, need laudad ainult tunduvad algul väga suured olevat. Nii kui loomad sisse lased, on kohe kitsas. Karta on, et inimestega on sama lugu:) Nii et , seltsimehed, kiirustage!

Posted on Lisa kommentaar

Kui palju maksab üks lüpsikits?

Lugesin just kuulutust, milles pakuti müügiks lüpsikitsi hinnaga 10 – 15 eurot tükk. Lüpsikits, ma eeldan, on siis loom, kes on vähemalt üle aasta vana, ta on poeginud ja ta on õpetatud lüpsile käima.

Aasta on looma kasvatatud. Talvesöödaks paneme talle rusikareeglina 2 palli heina. Heina hind oli viimati 10 eurot pall, kokku 20 eurot. Ehk on see enda tehtud hein või naaber tõi aitäh eest kohale, kaugemalt transport võib maksta teist sama palju kui koorem heina. Silo ei anna, liiga keeruline ja viib kohe hinna üles, kuigi on lõppkokkuvõttes kasulikum. Tiinuse lõpul ja peale poegimist on ikka natuke vilja või jõusööta ka loomale tarvis, muidu ta ei jaksa talle kasvatada. 300grammi päevas, 2 kuud, see teeb 0,3kg x 60 päeva, 18 kilo vilja. Viimati oli vilja hind 16 senti kilost, kokku 2,88eurot, kui tahad jõusööta anda, siis see on umbes 3 korda kallim. Mahesöödad on veel kallimad. Noore looma lüpsile õpetamiseks on kindlasti vaja kasutada jõusööta. Kits on saanud korralikult mineraalsööta. Seda kulub loomale umbes 15-20 grammi päevas. Kitseke on vähemalt aasta ja kahe kuune, see teeb 420 päevane, korrutustehe annab, et loomale on kulunud umbes 8 kilo mineraale, kilohinnaga 0,9 €/kg, saame lisaks 7,2 €. Kulud söötmisele siiamanni 30 eurot.

Müüdav loom peab olema terve, ta on parasiitide vastu saanud regulaarselt ussirohtu, samuti on ta vaktsineeritud kui ei muu, siis klostriidia vastu. Veterinaari kulud võiks olla kuskil 4 euro kanti. Kõrvamärk maksab vähemalt 1 euro, see peab olema, ilma teda laudast välja müüa ei saa. Paneme hinnale veel 5 eurot juurde, kokku 35 eurot.

Lüpsikitse ostjal on tavaliselt vaid üks kriteerium – kits peab hästi piima andma. Selleks on vaja olnud soetada korralik tõusikk, ka see on suur kulu, mis peab edaspidi müüdava looma hinnas  kajastuma. Kui on väike kari, siis tuleb siku hind kitse kohta kaunis suur, ulatudes kümnetesse eurodesse, suures karjas on kulu väiksem. Lõputult ühte sikku kasutada ei saa, seda tuleb ikka vahetada, nii et päris nulli see number ei lähe kunagi.

Lüpsikarjal on kindlasti olemas laut või varjualune, ilma neid pidada ei saa. See on midagi maksama läinud ja vajab iga-aastast putitamist. Laudas on vesi ja elekter, allapanu, needki pole tasuta. Päris suur kulu on karjakoplite korrashoid, igal aastal on tarvis vahetada poste, traate, kulu on. Lisaks on vaja maksta maamaks. Lüpsmise juures on oma kulumaterjal pesuvahendite, paberite, toopide näol, sealtki peaks pisut igale loomale arvestama. Kui on õnnestunud majapidamisse hankida traktor, siis selle igapäevane pidamine on kulu, mis peab kusagilt kaetud saama. Õiglane oleks arvestada ka see kitse hinna siise. Kuidas on asjad laudas organiseeritud, sõltub muidugi peremehest, kuid tasuta ei saa keegi midagi. Me oleme jõudnud ikkagi summani, mis ulatub vähemalt 50 euro kanti. Siinjuures maksab tähele panna, et enda tööjõukulu me siiamaani siise ei ole arvestanud, palka pole maksnud. Võib ju küll öelda, et kes see endale palka maksab, siis hea küll, aga riigimaksud tuleb ikkagi igakuiselt ära maksta. Või vähemalt iga kvartal. Kui seda looma hinna sisse ei arvesta, siis mille sisse veel? Kui palju sa iga päev loomade juures tööd teed? Pane ükskord kirja kõik need tunnid, mis sa loomade juures oled toimetanud, nii nädal või kaks järjest, siis saad teada. Jaga need töötunnid nüüd loomade peale ära. Tunnitasu saad endale ise määrata, aga pead arvestama, et miinimum tunnitasu Eestis aastal 2020 on 3,48 eurot.

See oli nüüd pikk rida arvutusi ja ehk läks keeruliseks. Natuke lihtsam arvutus on looma maksumus liha hinna kaudu. Kui palju su looma lihakeha kaalub? Nahasta üks loom ära ja kaalu. Korraliku aastase kitse rümp kaalub umbes 15 kilo, kui tal ikka on konditsiooni. Kitselihal meil Eestis turuhinda ei ole, sest kitseliha turg on nii väike. Lambalihast küsitakse 6-7 eurot kilost, arvestades sama hinnaga, saame kitse õiglaseks hinnaks 90-100 eurot. Siit tuleb maha võtta tapakulu (20 – 30 eurot).

Talle hinda saab ka lihtsamalt määrata. Näiteks seeläbi, kui palju on tema kasvamiseks kulutatud otsest ressurssi ehk piima. Tegelikult ei ole sina seda piima muidugi kulutanud, kuid saad arvestada, kui palju piima jäi saamata ja selle arvestusliku müügihinna talle müügihinnaks määrata. Tall vajab kasvamiskes keskmiselt 2 liitrit piima päevas, kuus 60 liitrit. Tavaliselt müüakse vähemalt 2-kuuseid tallesid, seega jääb kitsekasvatajal saamata 120 liitrit piima. Mis su kitsepiimaliitri hind on? Palju kokku tuleb? Sellise hinna eest ei ole vist kuigi paljud valmis tallesid ostma, kuigi see oleks õiglane hind. Mina müün loomi eluskaalu hinnaga. Natuke ebaeetiline ta võib esialgu tunduda, kuid mis teha. Loomakasvatus on äri nagu iga teinegi ja rahalised suhted panevad paljud asjad paika. Ma ei saa oma tööle peale maksta.

Loomapidamine on kallis ala, esialgsed investeeringud ulatuvad tuhandetesse eurodesse, kui natukegi asjalikumalt tegutseda tahad ning perele elatist teenida, siis kümnetesse tuhandetesse. Põllumajandus üldse, aga loomakasvatus eriti, on ala, kus kõik asjad toimivad pika vinnaga. Selleks, et hakata järgmistel aastatel tulu teenima, pean ma tegema kulutusi sellel aastal. Sageli on tasuvusperiood veelgi pikem, kolm ja rohkem aastat, kui pidada silmas näiteks uue tõusiku ostmist karja piimakuse ja piima kvaliteedi tõstmiseks. Või villaku parandamiseks, nagu mina seda tegin. Sellel suvel ostan uue siku hinnaga 500 eurot, sügisel paaritan ja järgmise aasta kevadel saan esimesed talled. Need talled järgmisel aatal piima mulle ei anna, mõistlik on neid paaritada alles poolteise aastaselt, poegivad kaheselt ning siis hakkavad piima andma, kolmandal aastal. Kits saavutab oma parimad näitajad alles teisel-kolmandal lüpsil, alles siis saan hinnta, kas minu algne investeering – siku ostmine, on olnud tasuv.

Kogu aeg kannan ma kulusid, sest looma ülalpidamine on igapäevane kulu. Tasuta lõunaid paraku ei ole olemas. Ka kitsed ja lambad peavad maksma oma igapäevase heina eest. Nemad maksavad ükskord oma nahaga. Inimene maksab mitu korda: pangale ja riigile ja kaupmehele ning kellele kõigile veel. Klassika olla seitse nahka töömehe seljast, lamba seljast saab ühe naha. Liha muidugi tarvitame ka ära. Kitsed peavad pisut rohkem maksama, nemad saavad lisaks lüpsta. Pean seda õiglaseks kaubaks, kui mina teen kõik tööd nende igapäevase heaolu eest ja nemad selle eest tasuvad.

Enne jaanipäeva ongi aeg asuda kitsejumala rolli ning otsustada, kes peab seekord kõigi eest tasuma. Kahele kitsele on liisk langenud. Üks, kes hülgas oma talle ja teine, kes ei poeginud üldse ega anna ka seetõttu piima. Lammastel on sama lugu, karjast lähevad välja kõigepealt need, kes tööd ei tee: ahtrad või viletsa udaraga uted. Nagu öeldud, tasuta lõunaid ei ole olemas. Sügise poole on suurem tasumise tund, kus loomadel tuleb maksta oma talvekorteri ja moona eest ette. Isased talled on kõik määratud lihaks saama, see on nende ülesanne siin ilmas. Mõni eriti ilus ja suurepärane, nii üks sajast, saab erilise kohtlemise osaliseks ja valitakse välja suguloomaks. Siis on tema elu lill – kuu aega tööd sügisel ja ülejäänud aasta lebotamist.

Maal elades tunned ruttu ära, et igal asjal siin ilmas on oma koht ja aeg ja otstarve. Kui jäära ülesanne on siin ilmas saada lihaks ja toita sellega teisi, siis nii see on. Tema võtab seda paratamatusega ja nii peaks seda ka inimene tegema. Vaid ilus olla, paberit määrida ja õhku rikkuda, saab ainult inimene oma alpuses.

Posted on Lisa kommentaar

Poegimisaeg 2. märts

Kevadine poegimisaeg on lamba- ja kitsekasvatajal kõige kiirem ja emotsionaalsem aeg aastas. Kuigi sündimine on aastatuhandeid lihvitud tegevus, lihtne ja loomulik, siis elu pakub meile ootamatusi. Panin siia kirja mõned oma kogemused, mis ehk teistelegi abiks võivad olla. 

Istusin mõned päevad tagasi väljas ja nautisin kena kevadet. Vastlapäeval, aastal 2020. Väljad rohetavad, lumikellukesed õitsevad, mustsõstra põõsastel on pungaotsad juba puhkenud. Päike paistab nii soojalt, et saab nina keerata taeva poole ja mõnuleda nagu kassipoeg aknalaual. Lambad ja kitsed ongi ennast õue sättinud ja vedelevad mäletsedes maas, kõht lainetamas nagu tuuline meri. Seda sellepärast, et nad on viimast otsa tiined. Kalendri järgi peaks esimeste poegimisteni veel umbes 3 päeva aega olema, aga üks utt otsustas juba eelmisel nädalal, et tema rohkem ei viitsi ja sai maha ühe kena krapsaka tallekesega. Kust ja mismoodi, aga nii see juhtus. Tall on üksik, emal on ilus suur udar ja nii on nädalaga saanud temast ilus asjalik tegelane. Tegelikult ootan ma ikkagi korralikku talve, sest minu loomad poegivad ikka pakaselisel tormiööl. Ükskõik, kas see poegimine on sätitud jaanuarisse või jäänud aprilli.

Kalendrit järgin ma hoolega. Poisid lasin karja 2.oktoobril, sealt loen päeva , mil tiinus peaks olema lõpuni kantud ja talled ilmale tulema. Tegelikult juhtub nagu ikka, et päris täpselt ei saa selliseid asju imetajatel ette ennustada, tuleb arvestada +/- 6 päeva juurde. Seda lootust, et nad kõik korraga maha saavad, ka ei ole. Olen oma jääradele viimased paar sügist paaritustraksid peale pannud ja siis on hea vaadata, kuidas iga päevaga uttede tagumikud värviliseks muutuvad. Eelmisel sügisel läks neli nädalat, et kõik uted sinise tagumikuga ringi käiks. Nii tubli ma siiski ka ei ole, et iga märgistatud ute number kenasti tabelisse kirja panna, et märtsis nad vastavalt sellele järjekorda sättida ja siis töö käiks nagu liini peal – järgmine, palun! Esiteks on need +/- 6 päeva, mis exeli tabelisse ei sobi, ja teiseks on lammaste ja kitsede kõrvanumbrid nii kribukirjas, et minusugune peab neid õite lähedalt vaatama. Ei taha noori nii lähedale segama ka minna, ajan veel asja vussi. Lammastel käib see armuasi haš-haš, pimedas ja teki all.

Sikkudel trakse pole. Esiteks ei saa ma lubada oma kallite angoora kitsede villa mökerdamist, teiseks ei ole värvikriidiga märgistamist ka tarvis. Sikud võiavad end kitsede inda tundes korralikult muskusega kokku. Rahvakeeli kusevad omale habemesse, ja mitte ainult habemesse, tilguvad nii kõht, jalad kui ka nägu. Noormehed kõnnivad ringi nagu mereröövlid. Ning tegu ei tehta mitte salaja. Kitsede paaritumine on nagu vene pulm – kõva laulu ja tantsuga, möll kestab öö ja päeva läbi, mehed mörisevad, naised kenitlevad, näitavad oma säärt ja lauluhäält, lähevad omavahel kaklema ja lõpetuseks tuleb ikka ka muhke ja haavu plaasterdada. Sellelt peolt ei lahkuta korras soenguga.

Igatahes on praeguseks olukord laudas selline, et karta on plahvatust, memmede kõhud on nii ümmargused. Poegimisaja kätte jõudmist ei näita ainult ümmargune kõht. Mõni esmapoegija ei pruugi kõhtu näidatagi, eks ole. Rohkem fitnessi teinud ja lihased paremini trimmis, ei saa eemalt arugi. Lähemalt vaadates hakkavad siiski mõned asjad veel silma. Eks need tunnused ole kitsedel ja lammastel kaunikesti ühesugused, aga lambad on suuremad pohhuistid, ei viitsi väga rapsida, kitsede närv on lühem ja nad kipuvad ka pisut üle reageerima. Me anname selle neile ju andeks, eks ju, noored emad ikkagi. Paljulapselised sealjuures. Lammastel on tavaliselt kaks talle, me vähemalt loodame niiviisi, mõnikord ka üks, eriti esmapoegijatel. Kui mõni lammas toob mitmendat korda juba üksiktalle, siis arukas lambakasvataja arvab selle looma karjast välja kui ebarentaabli. Kui juhtub, et lambal on kolm või neli talle, siis on jälle jama majas. Lamba udaral on nimelt vaid kaks nisa ja korraga saavad süüa vaid kaks talle. Siit areneb välja pikem omaette teema udarapõletikust ja tallede lutitamisest.

 Kitsel on kirjade järgi tavaliselt ka kaks talle, aga eesti kitsel pigem siiski kolm, harva ka neli. Neil näikse olema arusaam, et kitsi on Eestis ikkagi liiga vähe ja on tarvis juurde teha.  Tubli kits toidab oma kolm talle kenasti ära, kui tal seda ainult teha lastaks. Aga ei lasta, sest kitsepidaja tahab saada piima endale ja talled on kõrvalsaadus. Nii et kitsepidaja on rahul, kui sünnib vaid üks tall, vähem jamamist.

Üldiselt saavad kitsed poegimisega ise kenasti hakkama ja abi ei vaja. Lammastel võib juhtuda, et läheb abistamist vaja. Kas on siis talled nii suured, et loom ei jaksa pressida või on tall tagurpidi ja ei pääse välja. Siis on loomapidaja ülesanne looma abistada. Selleks on vaja oma tiineid loomi jälgida ja panna tähele poegimise kulgu. Sekkuda on mõtet siis, kui sekkuda on vaja. Liiga varajane sekkumine pärsib asjade loomulikku kulgu ja lõhub utte. Kuna mina võtsin enda karja alustuseks lutitalled, kellel ema oli poegimisel kas hukka saanud või tal polnud piima, siis olen saanud endale raskete poegimistega lambad (geenid, mis sa teed) ja kahjuks on igal aastal praktikat. Kuigi kitsed reeglina abistamist ei vaja, siis kahjuks on nende probleemsed kohad sedavõrra raskemad, et abistamine peab olema vägagi teadlik. Alati ei õnnestu kõiki päästa.

Need poegimise tundemärgid siis

Kits hakkab pesa ehitama. Ta valib varakult välja omale meelepärase nurgakese, kaevab allapanus, teeb remonti ühesõnaga. Kui tegemist on prominentse kitsega, siis teistel tavaliselt sinna nurka asja enam ei saa olema. Me viisime nüüd lauta moodulaiad sisse ja ehitasime boksid valmis, et ei peaks poegimisajal kolistama, lauda uksi lahti hoidma ja lisatööd tegema. Boksi väravad jätsime lahti, et ruumi mitte liiga palju raisata ja loomad harjuksid nendega. Järgmisel hommikul oli igasse boksi kits sisse kolinud, mõnda ka kaks, kits ja tema eelmise aasta tall. Lambaid boksidesse ei lastud. Mõni eriti innukas kitsemamma kaevab kohe suure augu. Ma võin ju seletada, et põhukiht on paigaldatud hügieeni eesmärgil isoleerimaks vanas sõnnikus olevaid baktereid, aga või ta seda siis kuulab. Selline ehitustegevus võib kesta päevi. Kui lammas hakkab kaevama, siis võid minna teha omale ühe kohvi ja seejärel oleks mõistlik lauta tagasi minna juba oma ämmaemandakotiga.

Enne veel kui kaevama hakatakse, läheb kitsel ja lambal häbe turse. Kuu aega varem juba on seda näha, mida lähemale poegimisele, seda rohkem.  On kohe näha, et sabaalune on ilus roosa ja punnis. Mõni lammas kõnnib ringi ka saba püsti, ilmselt on tal ebamugav, kui saba hõõrub. Kitsedel on pisike saba ja see väga ei sega. Neid saba püsti loomi katsun kohe lähemalt vaadata, et kas juba nõriseb. Ei veel, läheb aega. Mõnikord juhtub, et vaatad – kits hakkab poegima, midagi nagu juba tuleb! Tegelikult on veel vara ja see ei ole tall vaid väljalangenud tupp. See tuleb tagasi panna tupefiksatoriga. Lihtne liigutus, kui sul on vahend olemas. See on selline kõverik, mille otstes on augud. Kinnitad aukudesse pikad nöörid, mis loomal ümber käivad. Pesed selle fiksaatori sooja veega korralikult puhtaks, kuivatad ja määrid tuppe mineva osa libestiga. Tore oleks, kui keegi teine hoiab looma, siis teed talle vähem haiget. Üksinda toimides olen looma külili pannud, et ta rapsida ei saaks. Fiksaator tuleb koos tupega sisse lükata ja seejärel paeltega looma külge kinnitada. Minul ei ole villa külge kinnitamine õnnestunud, olen ümber looma rinna sidunud. Kui see tupp on olnud juba mõnda aega väljas, siis võib ta väga paistes olla, ja selle tagasisaamine on keeruline. Pese väljaulatuv tupe osa kõigepealt sooja veega puhtaks ja siis suru käega sisse. Mis seal muud.

Väga karvaste loomade puhul võiks pügamise sättidagi poegimiseelsesse aega, pilt kohe selgem ees. Lisaks on siis loomal udar puhas ja titel hea imeda. Olen nüüd aastaid püganud loomi puhta villa saamiseks sügisel ja see on ka päris hea variant, talvel ja tiinel loomal on villa kasv  niikuinii aeglasem. Need loomad, kelle pügamine tegemata, nende pealt ei saa mitte midagi aru. Ükskord paluti mul minna lammast vaatama, et kas on ikka tiine. Ma siis läksin, ise mõtlesin, et mida ma siin vaatan, ega ma ultraheli pole. Kohapeal kaevasin käe villa sisse, leidsin lamba kõhu alt suure pringi udara ja sain öelda, et looma on tiine ja hakkab peatselt poegima.

Enne poegimist lasevad kits ja lammas udara alla. Kui lambatalled võõrutatakse ära või kits jäetakse kinni, siis udarakude tõmbub kokku ja talvel ei saa arugi, et seal midagi peaks olema. Enne poegimist ütlevad hormoonid loomale, et nüüd on aeg hakata tööle ja udar muutub ilusaks suureks. Vanal loomal on see rohkem märgata, mõni noor esmapoegija esineb tagasihoidlikuma partiiga. Mida ligemale jõuab see suur päev, seda ilusamat intensiivsemalt roosat värvi näitab udar. Musta värvi loomal udar roosaks ei lähe, paraku, tuleb ilma selleta hakkama saada. Kellel loomapidajal närv vastu ei pea ja tahaks teda, et kas juba, siis võib udarat katsuda. Kui nisa on jahe ja piima sees ei ole, siis rahune maha, vara veel. Kui lambal on nisad soojad ja piima täis, võib selle ute juba boksi suunata, on endal lihtsam jälgida ja temal rahulikum toimetada. Suure piimakusega kitse puhul ei pruugi see piim nisas ka veel õige aja saabumise märk olla. Mõnel kitsel lööb enne poegimist piimapaisu udarasse ja kui sa seda tähele ei pane, on udarapõletik enne käes kui talled. Nii et jälgi udarat ja vajadusel tuleb kitse lüpsta ka enne poegimist juba paar korda. Saadki nii vajalikku ternespiima varuda. (Ternespiima on hea säilitada sügavkülmas jääkuubikukottides või madalas plastkarbis, mida saab sooja vette pannes kiiresti sulatada.) Selliseid loomi tuleb ka kohe peale poegimist lüpsta, sest alguses on talled väikesed ja söövad vähem, nad ei suuda udarat piisavalt kiiresti tühjaks tõmmata. Piimapais on kiire tekkima, udar muutub kivikõvaks ja ulatub maani, nisa on jäme, ei mahu tallele suhugi, lisaks ei oska ta seda sealt alt maast otsidagi, kui instinkt käsib peaga üles ema kõhtu toksida. Ja hommikuks ongi tall piima punnis täis udara kõrvale nälga surnud.

Poegimine.

Pesa on, udar on, häbe on roosa ja punnis. Katsu looma puusasidemeid, mis on kinnitunud selgroo kõrval puusanukkidest saba pool. Kui sealt on lihas lõtvunud, võib poegimist järgneva 24 tunni jooksul oodata. Kui selline loom hakkab nüüd järsku kükke tegema, pikali heitma ja püsti tõusma, siis võib arvata, et tal on tuhud. Vaata, kas looteveekotike on välja tulnud. See looteveekotike väljub kõigepealt, avab sellega sünnikanali ning teeb selle libedaks. Mõnikord läheb see kotike katki ja looma kintsud on märjad.  Kui ei ole, oota natuke, mingi pool tunnikest ja küll ta tuleb. Sünnikanali avanemine võtab omajagu aega. Vanad loomad võiksid jällegi poole tunniga hakata talle sõrgu näitama, noortel võib ka sutsu rohkem aega minna. Talled sünnivad mõlemad esijalad ees ja pea nende peal. Kõigepealt ilmuvad nähtavale sõraotsad ja siis ninaots. Pool tunnikest punnimist, mõned kükki –püsti harjutused ja esimene tall on väljas. Järgmistega läheb tavaliselt libedamalt, aga võib juhtuda, et ema võtab aega kõigepealt esimene tall puhtaks lakkuda ja alles siis teisega pihta hakata. Üle poole tunnikese ei tohiks ka siin siiski minna.  Kui kõik sujub kenasti, ei ole vaja sinul seal juures pusserdada. Las loom toimetab rahulikult. Passida võib, aga kaugemal. Kits võib, aga ei pruugi kogu aeg kisada. Iseenest on mugav, et lähed õue ja kuuled, et Priima pasundab, selge, poegib. Kohe on plaan paigas. Samas võib tal ka sutsu rohkem aega minna ja siis muutub see lärm tüütuks. Hoiad tal sõrga, sügad selga, sätid küljealust ja ikka ei midagi veel. Samal ajal saavad kaks utte su selja taga kaksikutega maha ja ei piuksugi. Utt on üldiselt vaikne, pressi ajal ehk ägiseb natuke.

Paari tunni jooksul peale poegimist tulevad ära ka päramised. Algajale tundub küll, et issake, üks tuleb veel, aga pikapeale õpid vahet tegema lootekotil ja päramistel. Kui päramised ei ole tulnud ära hiljemalt ööpäeva jooksul, on põhjust tunda muret ja võtta ühendust veterinaariga.

Sündinud talle peaks ema kohe ise puhtaks lakkuma, see ergutab emaka kokkutõmmet ja piimanäärmete tööd. Sel samal põhjusel oleks hea lasta tal ka päramised ära süüa. Selle viimase faktiga ei ole mitte kõik kitsed ja lambad kursis ning seetõttu peaks konsumeerimata päramised loomapidaja ise ära koristama. Päramised on väga toitainerikkad ka igasugu bakteritele ja kui need allapanusse jäävad, siis võib sellest alguse saada tallede suremist põhjustav haigusepuhang. Mina korjan päramised ära ka karjamaalt, kui need sinna peaksid juhtuma, sest varesed, rongad, rebased ja kährikud ainult ootavad, et neile midagi sellist maiuspala serveeritaks. Mina vareseid ja rebaseid ei kasvata. Päramised on kõrge riskitasemega loomne jääde ja seaduses näpuga järge ajades kuulub utiliseerimisele vastavas ettevõttes Vireenis. Tavapraktikas korjatakse need ikkagi ühte kaanega ämbrisse kokku ja kaevatakse pärast sõnnikuhunnikusse.

Kui nüüd ongi tormine ja külm öö ja sinu loomad poegivad külmlaudas, siis oleks mõistlik utele appi karata ja sünnimärga talle pisut kuivatada. Minul on selle jaoks laudarätikud, mis peale igakordset kasutust pesumasinasse rändavad ja rohelise seebiga kuumal programmil pestud saavad. Tõmba tallel lihtsalt suurem märg maha, keskendu pigem jalgade ja kõrvade kuivatamisele, need jahtuvad kiiremini. Lambatalledel pole see vast nii hull, aga pikakoivalistel ja-kõrvalistel angoorakitse talledel kipuvad need ära külmuma. Mingit põhjust pole tallega tuppa joosta ja teda seal sussutama hakata. Sellega teed endale karuteene, sest ema kaotab oma talle lõhna ja ei pruugi tunnistada pärast talle enda omaks ning teda toitma hakata. Oledki saanud omale lutitalle.

Kontrolli ute või kitse udarat, kas nisas on piima, võid nisa ka lapiga puhtaks tõmmata, kui see poegimise käigus väga mustaks on saanud. Kuna nisa pole tükk aega kasutuses olnud, siis võib nisakanalisse olla ette tekkinud väike korgike, mis tuleb sõõrutades ära. Ternespiim on alguses ka väga paks ja veniv, midagi kondenspiima taolist, väike tall ei pruugi seda kätte saada.  Mõlemad nisad tuleb läbi sõõrutada ja veenduda, et piim jookseb. Talleke peaks mingi paarikümne minuti jooksul ise jalule saama ja nisa juurde koperdama. Ta võib olla alguses pisut desorienteeritud ja mitte just nisa imema hakata, katsu siis ikka ta õigesse kohta suunata. Mõni tall ei oska imeda, siis olen väikese näpuga tal keelt masseerides imemisrefleksi tekitanud. Mõnikord on abi sellest, et lüpsad natuke piima tallele keele peale ja kui ta siis neelama hakkab, lükkad nisa suhu. Oluline on, et tall saaks ternespiima oma esimese elutunni jooksul, parem veel kui see juhtub 20-30 minutiga. See annab talle väga vajalikku energiat elutegevuse käivitamiseks ning tagab immuunsuse keskkonna bakterite vastu. Kui on tegemist väga nõrga tallega või tallel lihtsalt ei ole imemisrefleksi (ka neid on), siis peab teda kiiresti ternespiimaga sondist toitma ja seejärel uuesti tema reflekside otsimisega tegelema hakkama.

Samal põhjusel tuleb talle naba võimalikult kohe peale sündi joodiga desinfitseerida, et vältida nabaväädi põletikku ja bakterite sattumist talle organismi. Kui loomi on rohkem kui mõni, siis on mõistlik ka talled märgistada, et pärast oleks selge, kes on kes. Mina märgistan topelt: panen kõrva väikese laudanumbri ja kirjutan selja peale markeriga ute järjekorra numbri. Iga poegiv utt saab omale selja peale suure poegimise järjekorra numbri, sama number läheb ka talledele selga. Siis on mul hea jälgida, kes uttedest on poeginud ja kas talled käivad ikka õige ema all söömas. Kui ema ja talle number ei klapi, on midagi valesti ja tuleb hakata jälgima.

Kui tall on söönud, tegele ka natuke emaga. Mina viin poeginud ute koos talledega eraldi boksi, et nad saaksid natuke rahus olla. Boksi suurus sõltub sinu lauda võimalustest. Esimesi poegijaid kimbutavad poegimata emmed, kel hormoonid juba möllavad, aga endal veel talle pole. Nad löövad poegimisest nõrgal emal talle üle ja jätavad selle maha, kui endal tall sünnib. Oma ema võõra lõhnaga talle enam ei tunnista, imema ei luba ja ongi tall näljas. Samuti on oluline jälgida, kuidas utel päramised tulevad ja udara tervis areneb. Hilisematel poegijatel on tülinaks vanemad talled, kes kohe poeginud ute udara kallal. Mõned on kohe erilised kratid, eriti hullud on lutitalled. Ute vastsündinud talleke on veel nõrguke ja ta ei jaksa nende suurte jõmmidega kakelda, jääb nälga. Lisaks need vargapoisid ei hooli udara tervisest ja lõhuvad selle puhta katki. Nii et boksi. Selleks on hea võtta talled kätte ja neid ute nina ees hoides tagurdada boksi, utt tuleb ise järele. Kits juba on ise boksis. Kui ei, siis vii samamoodi nagu lammast. Boksis annan utele juua. Meil on oma kokteil, mida utt juba teab oodata. See on ämbritäis käesooja vett, kuhu sisse on pandud kuhjaga supilusikatäis soola ja sortsuke Vatsa Kanget, et nüüd surve alt vabanenud magu saaks jälle tööle hakata. Teised tegelased juba teavad, mis ämbris on, ja üritavad seda tee peal tühjaks juua. Mõnikord õnnestub ka, siis tuleb uue vee järele minna. Kui mul on juurikaid, siis neid saavad just need boksitädid natuke ämbri põhja. Ja muidugi hea sületäis parimat heina. Kui utt on talledega paar päeva boksis olnud, kõigi tervis on korras, talled kosuvad, siis läheb ta sealt välja, boksi mõnus sületäis põhku alla ja uus utt talledega sisse. Tipppäevadel on rotatsioon pisut kiirem või tuleb memmedel boksi jagada. Kahjuks võib sellistel juhtudel tekkida võimalus, et mõni talleke jääb nälga. Tuleb hoolikamalt jälgida.

Kogu lugu on lihtne ja loomulik ning lamba- või kitsepidaja soovunelm on see, et ta läheb hommikul lauta ja loeb oma öösel sündinud talled kokku. Talled sünnivad tõepoolest sageli öösel vastu hommikut. Seletus on ka lihtne, öösel magades kõik lihased lõdvestuvad ja sünniprotsess saab alata. Aga tallesid sünnib ka päeval ja õhtul. Olen oma karjale selge ja kõva häälega öelnud: „ Sünnitusabi osutatakse siin laudas vaid hommikul kella 5 kuni õhtul 11, muul ajal poegimine on omal vastutusel.” Paar aastat on see meetod töötanud ja riskinud on vähesed. varahommikul on öised poegijad oma talledega just-just maha saanud või saamas, kui keegi on hädas, siis on just õige aeg sekkumiseks.

Kogu protsessi kirjelduses kordub aja määratlus „pool tundi”. Tegelikult ei tunne kitsed ega lambad kella ja määratlus on ligikaudne. Mõne kitse puhul läheb rohkem aega, mõnel vähem. Kui edenemist ei ole, peaks hakkama enne muretsema, kui et järgmisel päeval. Lammas ja seda enam kits on loomad, keda meie veterinaarid just väga ülikoolis ei õpetata ja nad ei taha seetõttu ka appi tormata. Mõni veistega harjunud loomaarst võib su loomakesele ka tahtmatult liiga teha, lammas ei ole veis ja jõuga kallale minna ei tohi. Ega meil neid veterinaare väga tihedalt ei ole ka ning kes on, on väga hõivatud. Kui oled oma kitse juures juba paartundi tuhusid täheldanud, aga tall ei liigu, siis ei ole hea veel pool päeva loomaarsti oodata, peaks hakkama tegetsema. Lisaks võib see veterinaarabi mõnel juhul osutuda nii kalliks, et selle raha eest võiks juba terve uue väikse karja osta. Siis võiks kaaludagi seda varianti. Enamikel juhtudel saab lamba- ja kitsekasvataja siiski omaenda tarkusest asja joonele aidata. Kasuks tulevad jällegi erinevad koolitused, kõikides käsiraamatutes on poegimisabi jutt ja illustreerivad pildid sees, internetiavarused kubisevad nõuannetest. Kui häda käes, ei tule muidugi midagi meelde kui praktika puudub. Päris algajatel soovitan hankida endale lähiümbruskonna kogenud lambakasvataja kontakt, käia tal poegimisajal abis ja leppida kokku, et ta tuleb sulle poegimise juures appi kui tarvis. Ja nad tulevad. Kui loom on hädas, läheb õige loomakasvataja ikka appi. Mõnikord on suur abi sellestki, kui ta sind telefoni teel natuke rahustab ja juhendab. Hakkaja eesti naine saab ka selle pisikese asjaga ise hakkama.

Mis siis võib takistuseks olla?

Tall on liiga suur. Tavaliselt esmapoegijate probleem. Lisaks on hoolitsev loomakasvataja andnud rohkelt head ja paremat kitsekesele või utekesele süüa ning tall ei mahu lihtsalt välja. Kui 35- 40 kilone loom peab punnitama välja 4 -5, isegi 6 kilost talle, on seda palju. Tuhud loomal on, lootekott on tulnud, sõraotsad paisatavad juba pool tundi- tunni, tall on õiges asendis, aga midagi ei liigu. Väikesel loomal ma tundi ei ootaks, samas esmapoegijatel võtabki asi kauem aega. Mida mina soovitan: pane kummikinnas kätte ja tee hoolikat libestiga kokku. Hea oleks, kui keegi teine looma kinni hoiaks, aga kui teist ei ole, siis kõigepealt pane loom külili ja suru jalaga ta kael maha, et ta ei rabeleks. Siinkohal tunned tänulikkust, et oled usinasti joogatundides käinud. Suru sõrmed kokku ja vii käsi tuppe. Kui sõraotsad on näha, kontrolli, kas ka nina on nende peal olemas. Veendu, et see on ikka nina ja mitte kolmas sõrg, sedagi on juhtunud. Tee selgeks, kumba pidi tall on: kui tall on õigetpidi ehk pea ees, siis on sõrgadel tallad all. Kui sõrgadel on tallad ülalpool, on tegemist tagurpidi asendiga ja abistamine on pisut teine. Kui veendud, et tegemist on talle õige asendiga, aga hiiglasega, tuleb hakata tõmbama. Alustuseks võiks tupe servi korralikult masseerida libestiga nii kaugele kui vähegi võimalik ja neid natuke aega niimoodi avardada.  Anna aega sünnikanali avardumiseks, sa ei pea oma looma lõhki rebima. Tõmba talle jalad sirgu, alguses üks ja siis teine. Katsu saada näpud talle kulmu taha. Tavaliselt ei mahu. Pane libestit juurde. Hea nõks on ajada kaks sõrme hoopis pärakusse ja suruda nendega sealt talle pead välja, samal ajal ise jalgadest tõmmates. Kui pea on väljas, siis on talle juba lihtsam kätte saada. Talle tuleb tõmmata suunaga natuke allapoole, mitte ema selgrooga otse. Hea oleks järgida ute enda pressimise rütmi ja tõmmata koos pressiga. Teoorias jube hea öelda, kuid praktikas läheb loom selleks ajaks juba ise stressi ja pressid kipuvad ära kaduma. Siis tuleb sul ilma ute pressideta hakkama saada. Olen saanud ute uuesti pressima teda külje pealt usinasti sügades. Kaunis teoreetiliseks pean võimalust, et tall on sünniteedes kinni ning mina ainult ootan ja ootan presse. Räägin peamiselt utest, sest kitsel ei ole liiga suured talled just sage probleem.

Abistatud tallel lasen kõigepealt näpuga suust läbi (teen enne käe puhtaks!), et võimalik limakest kurgust välja saada. Kui tall on uimane, siis võtan tagajalgadest kinni ja saputan loomakest tagurpidi, see peaks puhastama hingamisteed ja ergutama ka vereringet. Kui loomake ei taha ikka asjalikke elumärke näidata, aitab ka külgede hõõrumine. Põhjaliku abistamise peale on utt ka uimane ning ei kipu ise talle lakkuma. Tee oma toiminguid ikkagi tall ute nina ees ja katsu jätta talle pea ja selg puhastamata, et ema ise seda teha saaks. Väga hulludel juhtudel, nagu eriti raske poegimine ja väga külm ilm, on tulnud tall ikkagi endal kuivatada, võib olla ka esimest korda sööta, aga siis olen ema erksamaks muutudes tallekese ema päramistega uuesti kokku määrinud ja ikkagi ute nina alla lükanud. Kõik see talle hooldamise jutt kehtib igasuste abistamiste puhul ühtmoodi. Ah jaa, pika rassimise käigus olete te utega kahekesi suutnud kogu allapanu ära sõtkuda kuni sõnnikuni. Pane tallekese külje alla paras pihutäis heina või põhku, tal pole tarvis sõnnikuseks saada.

Tall on tagurpidi ehk sünnikanalis on talle tagajalad. Seda näed sellest, et sõrakesed on asetunud tallad ülespoole, katsudes puudub nende peal ka nina. Kits saab sellest olukorrast tavaliselt ise jagu ja sina sekkuma ei pea, aga kui on tagurpidi asend selgunud, siis on natuke kiire küll. Utte peab üldiselt selles situatsioonis assisteerima. Sünnitegevuse käigus talle ja ema ühendav nabanöör katkeb ja tall hakkab ise hingama. Kui tall on õigetpidi, siis on ta ninaga õhu poole ja kopsu sattub õhk (tegelikult vist ikka ei satu, sest tall on sünniteedes ja kopsud on kinni surutud), kui tall on tagurpidi peaga veel emakas, kere ei ole jõudnud veel sünniteedesse  ning teda ümbritseb lootevesi, siis nabanööri katkedes tall hingab endale sisse vett ja upub ära. Selle vältimiseks tuleb haarada talle jalad pihku ja ta ühtlase rahuliku liigutusega välja tõmmata. Kui muidu on tõmbamise suund allapoole, siis siin võiks tõmmata talle otse piki ema selja joont, muidu võib vigastada talle selga. Kindlasti ei tohiks talle tagurpidi raputamist unustada.

Sünnikanalis on vaid talle üks esijalg ja pea, teine jalg on tagasi pöördunud. Näha on, et loomal on tuhud, lootekott on väljunud, isegi jalake on näha, aga asi ei edene. Abistamine sõltub nüüd sellest, kui kaugele on sünnitegevus jõudnud. Tuleb jällegi kummikinnas kätte panna, libedaks teha ja katsuda. Kui sünnikanalis on ainult jalg ja ninaotsake, siis võib proovida kätt sisse panna, pead pisut tagasi lükata ja teist jalga kätte saada ning sirgeks tõmmata. Jalgu võib olla seal emakas palju, sest teine tall on omad ka välja sirutanud. Talle pea on sul olemas. Libista käsi kurgu alt piki keha jalgadeni. Kui üks jalg on ees, siis see on tunda. Mine sõrmedega teisele poole kõrvale ja sa tunnetad teise jala liigest. Piki jalga edasi jõudes pead leidma sõra. Võta sõrg näppude vahele pihku ja keera see välja. Lihtsam oleks võtta esimesest kättesattunud liigesest, kuid talle sõraots on siiski terav ja vigastab välja pöörates emaka seina, katsu seda vältida. Edasi tõmba juba nagu tavaliselt. Kui press on toimunud juba mõnda aega, siis on ka talle pea juba sünnikanalis ja talle tagasi lükkamine enam ei ole üldse hea mõte. Tuleb tõmmata ühest jalast ja peast korraga. Katsu sõrmeotstega niipalju kui võimalik lükata libestit talle ja tupeseina vahele. Tõmbamine peab olema ühtlane, sujuv ja tugev ühtaegu, sest muidu võid talle vigastada. Katsu saada näpud küünarliigese ja kõrvade taha. Päraku kaudu pea lükkamine on ka abiks. Kui on pea väljas, siis katsu saada näpud juba abade taha, et see suur kere ka välja tuleks. Siin oleks hea, kui keegi teine hoiab ema kinni, et saaks talle tõmmata, muidu liiguvad mõlemad. Olen toetanud ka jalad vastu ema tagumikku, et ta kaasa ei libiseks ja tall välja tuleks. Kui tegemist on kaksiktalledega, siis teine tall võib täitsa vabalt olla õiges asendis ja ise välja tulla. Aga ei pruugi, kui esialgne press oli toimunud juba pikka aega. Kui ema on silmnähtavalt kurnatud, on mõistlikum ka teine tall ise välja tõmmata. Oota siiski vast mingi 5 minutit, puhasta oma käsi, vaheta kinnas ning libesta see, sest eelmine on kindlasti juba saastunud, ning mine uuesti käega sisse. Tavaliselt on järgmine tall selle ajaga liikunud juba ise sünniteedesse ja sul jääb üle ta rahulikult välja tõmmata. Siiski on võimalus, et kõik talled on sees sassis ja nad tuleb ükshaaval nagu pusle seal üles otsida, kompleteerida ja välja tõmmata. Kolmiktalled on pigem sassis kui mitte. Loogiline ka, sest neil oli seal aega mürada.  

Sünnikanalis on vaid talle esijalad (või üks jalg) ja pea on pöördunud taha. Sõraotsad on näha, nad on õiget pidi, aga tall ei liigu. Mina katsun suht varakult lootekoti ilmudes, kas ja kuidas tall on asetunud, sest mida varem saad abistama, seda paremini see õnnestub. Siin võib juhtuda ka, et alguses nagu on ka lootekott näha, aga siis ei ole enam midagi, ei vett, ei talle. Midagi on sünnikanali sulgenud. Ega siis midagi muud kui käsi sisse. Kuna siin on suurem mässamine ja talle tuleb tagasi lükata, võiks utele või kitsele anda natuke viina lihaste lõõgastamiseks. Mingi 50 grammi on piisav. Mina olen selle seganud sutsu sooja veega ja manustanud selle talle süstlaga suunurnast sisse. Mõju on minutitega, näed, kuidas loom lõtvub. Endal võiks jope maha võtta ja käe küünarnukini paljaks teha, varrukas hakkab takistama. Kinnas ikka kätte, aga libedaks võiks teha käe natuke pikemalt, et sinu kuiv nahk ei kraabiks õrna tupenahka. Sellisteks puhudeks võiks olla varutud ka veterinaari pikki kindaid, mida müüvad hästivarustatud loomatarvikute poed. Talle pea tuleb kätte saada, ilma peata teda välja ei saa. Siin võiks kohe kasutada ka jupikest nööri, mis tuleb siduda talle kootide ümber, et pärast oleks neid lihtsam kätte saada. Nöör võiks olla mittelibisev puuvillane pael, mis hoiab hästi sõlme. Heinapallinöör ei pea sõlme, lisaks on see käepärane jupp ilmselt olnud juba heinapalli ümber ja selle kasutamine ei ole mõistlik. Aga kui muud tõesti ei ole, võta see.

Lükka talle jalad tagasi emakasse, liigu sõrmedaga piki looma kaela peani ja keera pea jalgade peale sünniteedesse. Säti sõraotsakesed ka teele. Kui oled suht varakult jaole saanud, piisab sellest ning tall on võimalik nüüd välja tõmmata. Kui press on toimunud kauem, siis on tallekese kael juba üsna pehme ja pea ei liigu kaasa vaid keerdub uuesti ära. Kasutada võiks siin poegimislingu ehk nöörist tehtud libisevat aasa, mis tuleb lükata tallel kõrvade taha ja suust läbi. Seda paela ei säti sa paika mitte lambi valguses laua peal, vaid ülikitsas turses emakas tunnetades olukorda vaid näpuotstega. Sa peadki nägema oma näpuotstega. Mina panen paremini tunnetamiseks ka silmad kinni. Uuri neid juba sündinud tallede päid ja katsu, kuidas miski asi on kinnitunud, siis on praktikas lihtsam. Nööriga fikseerid sa jalgade ja pea asendi, et suund õige püsiks, tõmbad ikkagi loomakest kinni hoides, mitte nöörist.

Veel väike ääremärkus. Utte ei peaks rohkem vigastama kui see juhtub paratamatult. Seetõttu võiks oma sõrmeküüned hoida poegimisperioodil võimalikult lühikesed ja puhtad, et innuka abistamise käigus sa emakat ei perforeeriks. Pärast lüpsiperioodil tuleb küüned hoida lühikesed ja puhtad, et udarat ei vigastaks ja piim puhas oleks. Nii et maalitud geelküüsi saab kitsekasvataja lubada endale vaid kitsede kinnioleku perioodil. Kummikinda kasutamine on ka samal eesmärgil – emakasse ei tohiks viia keskkonna baktereid ning see on ka libedam kui sinu käenahk. Vastupidine toime on ka: kõik need sünnivedelikud on väga aluselised ning kuivatavad su käenahka nii et tolmab. Kinnas ikka kaitseb sind ka natuke.

Tuharseis. Tall on sünniteedesse liikunud saba ehk tuharad ees. Jällegi oli alguses nagu lootekott, aga sageli pole sedagi, näed lihtsalt, et loom pressib, aga asi ei arene. Ära oota liiga kaua, kinnas kätte ja katsuma. Sünniteedes satub näppu ainult saba. Esimesel korral ma mõtlesin, et see on üks jalg, aga ei, saba oli. Mõnikord loomakasvataja helistab ja kirjeldab, et üldse auku ei ole. On ikka, aga pressid on juba nii kaua käinud, et tall on juba tagumikuga sünnikanali blokeerinud ja sinna kinni jäänud. Siin ei ole muud kui kogu loom tuleb tagasi lükata. Kuna loomal on press suur, siis klõmakas viina oleks asjale kasuks. Loomale, mitte endale, seda võid pärast teha. Lükka tall emakas ettepoole ja katsu oma käsi libistada talle tagumist jalga pidi sõrani, võta sõrast näpuotstega kinni, et emakaseina ei vigastaks ja tõmba jalg sirgu. Õnneks on talle jalad krõnksus kõhu all. Tee seda teise jalaga samamoodi. Teise jala sõrani pead jõudma libistades kätt piki eelmist jalga. Teine sõrg võib tunduda kohe käe all, aga see võib olla teise talle jalg või sama talle esimene jalg. Kui mõlemad tagumised jalad on käes, siis tõmba tall kiiresti välja. Ükskord oli talle teine tagumine jalg sirgelt vastu keha ette surutud ja ma lihtsalt ei suutnud seda leida. Sai siis tall tõmmatud ühte tagumist jalga pidi välja. Valikut ei olnud. Käsi oli mul ikkagi talle põlvenuki taga, sain ta välja ja tall jäi elama ka. Samuti teine, kes seal taga oli.

Sünnikanalis on kolm või rohkem jalgu. Kehva lugu. Kõigepealt tuleb sul lahendada mõistatus, millised jalad need on ja kellele need kuuluvad. Esimesel korral jäin jokutama ja ootama, sest esmasel katsumisel tundus sünnikanalis sõrmede all olevat kaks jalga ja nina. Asi ei edenenud ning siis oli juba selge, et nina asemel on kolmas sõrg. Kinnas kätte ja kaevama. Mine üht jalga pidi käega kuni rinnani ning tule siis teist jalga pidi tagasi. Fikseeri need kaks jalga nööriga kinni, et nad sul paarina käes oleks. Lükka kolmas (ja neljas) jalg emakasse tagasi ja nüüd tuleb ka fikseeritud jalapaar pisut tagasi lükata, et leida üles kõrvale pöördunud pea. Kui jätad jalapaari kokku fikseerimata, võib juhtuda, et kõik neli jalga lähevad emakas uuesti sassi ja tuleb otsast alata. Parem on lugu siis, kui tegemist on ühe looma jalgadega, siis tuleb tall nüüd lihtsamini välja, kui pea on õigeks pandud. Keerulisem on asi siis, kui tegemist on teise talle jalgadega, sest ta on samamoodi liikunud sünnikanalisse ja ei taha kuidagi oma kohta loovutada. Teine tuleb nii palju kui võimalik tagasi lükata ja siis esimest tõmmata. Pole midagi teha, välja mahuvad nad ühekaupa. Natuke lihtsam on tõmmata tagajalgadest, nii et kui tuvastad paari tagajalgu, alusta nendest. 

Sünniteedes on ainult talle pea. Erineva raskusega juhtum. Kui satud peale sünnitegevuse algusele ja ainult ninaots on liikunud sünniteedesse, siis võib pea lükata tagasi ja tõmmata jalad välja ning siis väljub tall korralikult. Kui see pea on liikunud juba nii kaugele, et nina on väljas, või lausa kogu pea, siis tagasi pole midagi lükata. Tõenäoliselt on liikunud sünniteedesse ka juba osa rindkerest. Talle kael on surve all veninud ja lõtv, kui sa pea emakasse tagasi lükkad, siis ei õnnestu kuigi tõenäoliselt seda pead enam jalgade peale sättida tõmbamiseks, see vajub tagasi. Nii et kui pea on väljas, siis ainult edasi. Rohkelt libestit vahele ja tasapisi sikutama. Sul ei ole kuskilt mujalt võtta kui ainult peast. On läinud nii ja naa, on tall jäänud elama ja on ka ära läinud. On läinud ka ema.  Kui on selge, et sa ei suuda talle välja saada ja vanaloom on väga ära ratsitud ja minekul, siis peaks mõtlema selle peale, et eetilisem oleks ta piinad lõpetada.

Igasugune abistatud poegimisega utt või kits, kui sul on tarvis olnud kätt sisse panna ja talle asendit korrigeerida, vajab pärast antibiootikumi ravi. Esiteks on emakas rebendid, teiseks oled sa viinud käega tahtmatult sisse baktereid ja need hakkavad verises keskkonnas kiiresti paljunema. Samuti on loomal valus ja võiks süstida talle valuvaigistit. Igasugune antibiootikumi ja valuvaigisti kasutamine peab olema kooskõlastatud oma loomaarstiga, kes on sulle ravimi välja kirjutanud ning ravikuuri määranud. Seda ravikuuri tuleb siis ka järgida ja kinni pidada keeluaegadest. Kui sa oled põhimõtteliselt antibiootikumide vastane ja ei soostu neid kasutama, lõpeta looma piinad parem kohe.

Lõpetuseks väike nimekiri kitse- ja lambakasvataja ämmaemandakotikesest. Enamik asju on minul hangitud kas Dimediumist või Scandagrast, aga neid kohti on veel. Nimekiri ei ole tähtsuse järjekorras. Kõik asjad ei ole ka nii hirmus tarvilikud igal aastal.

·         Joodilahus suletavas pudelis, millest saad seda talle nabale määrida.

·         Pederipra, mis asendab joodi, aga väga hea kasutada kõikide haavade puhul.

·         Talle kõrvamärgid ja tangid nende paigaldamiseks

·         Markervärv(id)

·         Karp kummikindaid, mida täpsemalt käes istuvad, seda parem

·         Libesti. Kui pole hangitud spets libestit, võib kasutada seda magamistoa oma ja kuiseda ka pole, siis soojas vees vahtu aetud pesuseep ajab ka asja ära.

·         Viin

·         Sond tallede toitmiseks

·         Lutipudel tallede toitmiseks

·         Ternespiim sügavkülmas

·         Nööri jupid, umbes 1m pikad

·         Süstlad ja nõelad

·         Antibiootikum

·         Valuvaigisti

·         Termomeeter piima kraadimiseks ja termomeeter kehatemperatuuri mõõtmiseks

·         Seleen talledele

·         Sool

·         Vatsa Kange

·         Glükoos

·         Tupefiksaator

·         Kaal, kui soovid tallede sünnikaalu märkida ja kott, milles talle kaaluda

·         Terav nuga

·         Hunnik rätikuid või kätepaberit

·         Vihik, kuhu talled ja süstimised kirja panna (või tahvelarvuti, aga arvesta sellega, et sul on laudas kogu aeg käed külmad ja/või märjad), pastakas

·         Vajalikud telefoninumbrid