Mäehansu talu avab ka sellel suvel oma uksed kõigile lamba-, kitse- ja maaeluhuvilistele 15. ja 16. juulil kella 10-17.00.
Näitame kitsi ja lambaid nende elukeskkonnas, näha saab erakordseid angoora kitsi; lastele on talleaedik ja jänkud, tõsisematele metsahuvilistele teeb peremees metsaretke, kindlasti külastage käsitöötuba ja lõnganurka. Kaasa saab osta talus valminud lõngu, kudumeid, kitsepiimaseepe. Avatud on puhvet, kus pakume omatoodangut : lambavorstiga hot doge, lambaburkse, kitsejuustu, kitsejuustukooki.
Uudsena on sel aastal väljas Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu tõulammaste näitus ja saab küsida nõu spetsialistidelt.

Meie õu on suur ja kindlasti leiab igaüks endale nurgakese lihtsalt aja maha võtmiseks.

Meie talu KITSENDUSE restoran “Lammas ja kits” avaneb kell 13 ja sinna ootame kõiki rahulikult aega veetma ja suurepärast toitu nautima. KITSENDUSE restoran on sisse seatud meie kitslas, mis on selleks puhuks puhtaks küüritud, kust on lüpsimasin välja veetud ja pliidid asemele seatud. Seintele oleme sättinud kaunid fotod ilusatest loomadest, vaade on idüllilisele Eesti maastikule. Köögis toimetavad asjatundlikud kokad ja saalis kannavad toitu lauale abivalmid ettekandjad. Avatud on kokteilibaar. Avatud talude puhul on meil välja töötatud a’la carte menüü, milles iga toit sisaldab midagi kitsest või lambast. Meeleolumuusikat pakub läbi päeva Tiia Paist.

Sissepääs meie talusse on prii, kui te soovite midagi kaasa osta, siis selleks palun varuda sularaha, samuti kaasa võetud külmakast on hea mõte.

Lisainfo ja restorani laudade broneerimine meilil msalumae@gmail.com või sõnumites.

Ka sel aastal saabub suvi lillede ja liblikatega, midagi ei jää olemata, mis tulema peab, see tuleb. Head asjad siin elus kipuvad korduma ja nii juhtub ka Mäehansu talus, et meie popup restoran tuleb jälle, seekord parem kui varem.

Meie kitsla on aastaga mõnusasti sisse elatud. Kitsed on hamba ja sarvega järele proovinud kõik nukad ja sakid, et kas on ikka hästi tehtud. On küll hästi, kõik on alles ja püsti. Pererahvas kolib kitsemammid lambalauta, küürib kena hoone puhtaks, lööb betoonpõranda läikima, seab sinna linadega kaetud lauad, seintele sätitakse kaunid fotod veelgi kaunimatest loomadest. Kunstnik Sänk teeb meie kitsla seinale hiiglasliku kitse graffiti ja see on asi, mida peab kindlasti nägema. Laudast viime välja lüpsimasina ning sätime selle asemele pliidi. Tuleb

KITSENDUS II -veelgi kitsem

Kõik on nii nagu mullugi: kits on laual ja laudade vahel, lava peal ja panoraamil.

Sel aastal annab perenaine põlle üle tõelisele tegijale, köögis juhib vägesid peakokk Ave Holm. Tema käe all muutub ka kõige lihtsam toit eriliseks, rääkimata siis hõrgust kitselihast. Vihjeks võib öelda, et külmlaual on talle carpaccio ja magustoiduks toorjuustu pavlovad. Kitseliha, -piim ja -juust on pärit oma laudast, köögiviljadega toetavad toredad naabrid. Avatud on baar.

Perenaine on köögist välja tulnud, näitab loomi ja käsitööd ning räägib külalistele kitselugusid, neid, mida tema ilmunud raamatus ei ole. Küll saavad külalised soetada omale autogrammiga raamatu

„Meie kitsed. Elu kitsenduses, laiendusega lambale.”

Kusagil eel- ja pearoa vahepeal etendub värssdraama „Hunt ja 7 kitsetalle” Sirje Rebase redaktsioonis. Häid asju ei pea muutma ja sumedasse augustiöösse viib meid jälle kitsekarjuse Peep Pihlaku saksofonimuusika.

Üritust on lubanud austada oma kohaloluga ka telestaar Priima.

Järgime oma üritusel hajutatuse nõudeid ja katame laua korraga vaid 60 inimesele. Seetõttu toimub „KITSENDUS II – veelgi kitsem” kahel õhtul, 7. ja 8.augustil. Õhtusööki hakatakse serveerima kell 19, külalisi oodatakse taluga tutvuma kella 18st. Õhtu maksumus ühele on 48.-eurot, kohtade broneerimiseks kirjutage palun perenaisele Marge Salumäele msalumae@gmail.com.

Eelmisel aastal said sada kohta otsa siuhti, tõsistel soovijatel maksab kiirustada!

Uhh, meil on ka poegimine lõppenud!

Tegelikult sai see ühele poole juba märtsis. tahtsin küll varem hõisata, aga pole olnud aega ilusaid pilte teha. Mahv on olnud päris kõva. Sel aastal siis kiirelt aga korralikult: poegimine kestis 6.-30. märtsini. Kõige tihedamal päeval oli aktsioonis 11 utte ja 5 kitse. Poegis 103 lammast, laudas jookseb 169 lambatalle. 3 utte ei poeginud, sealhulgas see mammi, kes oli nii paks, et kahtlustasin kolmikuid. Õnneks ta ei poeginud, sest udarat tal ka ei olnud. Esmapoegijaid oli üle kolmandiku.

Selle aasta poegimine oli lammastel lihtsam kui varasematel, üldiselt said nad kõik kenasti ise hakkama, talled olid õiget pidi sees. Abiks oli kindlasti see, et viisime kitsed eraldi lauta juba enne paaritust ja kitsesarve sündroomi ei esinenud (küll oli seda tunda kitsede endi juures, kus mitmetel kitsedel olid talled sassis). Lisaks said lambad ainult heina (oli ka hea hein!) ja talled olid väiksemad ning ka rüselust vilja andmisel ei tekkinud (sest vilja ka ei andnud). Kaks korda tuli tall ikkagi üsas ringi keerata, talled juhtusid selg ees sündima. No ega ikka ei õnnestu küll. Paar aastat tagasi oleksin ma need talled kaotanud, sel aastal sain õigel ajal jaole ja oskust juba nii palju, et saan aru, mis toimub ja kuidas edasi.

Mingi jama siiski peab olema. Viimane veerand sündinud talledest olid selgelt väiksema sünnikaaluga, sageli üks kaksikutest normaalne 4-5kilone, vennake 3 kilone või isegi alla selle. Mõnikord ka mõlemad suisa käblikud või elujõuetud. Oli ka surnult sünde. Kas see on Schmallenbergi viirus? Õigel ajal ei olnud aega selle peale mõelda, Oleksin mõne laibakese laborisse saatnud, oleksin nüüd targem olnud. Aga oleks ja poleks on viletsad vennikesed ja abi neist ei ole.

Kolmikuid oli ka. Ühe satsi kolmikutest oligi üks väga väike ja viletsa toonusega, läks ära ja kahjuks oli viimane kolmikute sünd nii kiire, et kuigi ma kaamerast nägin ja lauta läksin, siis ühte hunnikusse sündinud kolmikute kõige alumine oli oma koti sisse lämbunud. Utt oli küll tubli lakkuja, aga mis liig, see liig. Nii et laudas on üks sats kolmikuid, karja kõige vanemal utel.

Kosuvad kõik tallekesed kenasti, emmedel on silo ees ja piima peaks jätkuma. Olen juba paar aastat teinud prakeerimist, kehvema udaraga uted karjast välja arvanud. Kui talle juurdekasv on vilets, siis utt välja. Millegipärast asuvad vabatahtlikud kohe nende asemele ja tundub, et selgi aastal peaks Mäehansu lambavorsti ikka saama. Lammastel sellist päris klassikalist talle hülgamist enam ei olegi, aga lutitan ma ikka. Annan lisa kõikidele talledele, kes lahjemad tunduvad. Mõni saab paar päeva lisa, kosub ja seejärel toimetab juba mamma all, mõni jääbki luti otsa. Tavaliselt leian mina õnnetu talle, mõnikord tuleb ta ise koputama ja lisa küsima. Üks talleke käis paar nädalat lutil ja siis kutsus ka vennakese kaasa, ilmselt utel ikka piima ei ole ja tall ei ole loll, et end nälga jätab. Üks anorektik on mul ka, kes keeldub söömast. Kui tavaliselt pean talle paar korda püüdma, et toita, ja seejärel tuleb ta ise juba minu juurde, siis üks talleke põgeneb kogu aeg ära. Ise on kõhnake ja kergeke, ma ei usu, et ta sünnikaalule midagi lisandunud on.

Olen panustanud põhku, suurde hulka kuldsesse põhku. Siiani oleme kaotanud ühe talle nabaväädipõletikku, kellel loll mutt desotud naba lihani ära näris. On olnud kaks mastiiti. Tavapäraselt lillasid udaraid ei ole. Nii et põhku, rohkem põhku!

Kogu selle karja peale on meil kaks jäära 75% blue texel Priidu, kes on täiesti valge, ja eesti valgepealine dorset Peeter. Millegipärast on musti järglasi mõlemal.

Jäärad on tursked jõmmid, täpne töö. Sügisel panin poistele traksid peale ja uted said märgitud. Panin jõudumööda märgistamise kuupäevi kirja. Sellest, et esimesed numbrid viimaste hulgas poegisid, saab aru, eel- ja järelind ja muud sellised asjad. Kuidas viimaste hulgas märgi selga saanud uted esimeste seas poegisid, on juba raskem seletada. Paar utte jäid märgita, kriit kulus vast ära. Nemad poegisid. Küll olid märgid seljas neil, kes ei poeginud. Nii et pole päris täppisteadus, aga abiks kindlasti ikka. Olen oma noorte poistega päris rahul ja pakun neile tööd ka järgmisel aastal.

Meriino jäär Pjäär sai endale kaks nääpsukest seltsidaami ja nii see jääbki. Meriino lammas on suurepärane karjamaa hooldaja ja teeb puhtaks angervaksa ja tarnavälja. Teksel vaatab sama kohta mõistmatu näoga ja jääb nälga. Vill on meriinokatel kahtlemata peenem. Kaksikute tallede toitjana jääb ta paraku hätta. Nii et kui keegi on huvitatud meriinoveresusega noortest uttedest, siis saab kaupa teha. Meil on liiga palju ilusaid nooruttesid karja täienduseks jäetud, kahju on neid lihaks teha.

Kitsekari sai ka tubli täienduse – 21 kitse ja 43 talle. 3 aastased ja vanemad kitsed tõid kolm ja enam talle, nooremad siis üks või kaks. Olid ka nelikud. Kitsesarvesündroomi kitsede puhul ei õnnestunud vältida, paraku, ja probleeme oli. Sain siiski jaole. Oli igasuguseid asju, eriti markantne lugu, kui sünniteedes oli 2 pead ja 3 jalga, lisaks oli seal veel kolmas tall ootel ka. Kõik talled jäid elama, kaks neist vajasid küll toas kastis toibutamist ühe ööpäeva. Viisin lauta tagasi ja ema võttis nad kenasti omaks, minu luti otsa neil asja pole. Noorel esmapoegijal sama trikk nii hästi ei õnnestunud, ühe tallekese kael sai liialt venitada. Oli kits, kelle ühe vastsündinud talle leidsin uksepraost külmununa, sulatasin üles, tore Täpikene nüüd meil. Täpikesi (täpp on peas, noh) on meil kaks. Teine tall lihtsalt ei tahtnud kuidagi imema hakata ega jalgu alla võtta, tuli päevake sondida. Tema jäigi minu lapsukeseks.

Kitsetalled on kõik lumivalged ja lokilised. 50% veresusega tallede lokk on pisut laugem, aga juba kolmveerandiste tallede villak on väga mõnus. Sügisel saab palju mohääri.

Meie puhtaverelised angoora kitsed näitasid oma siniverelisust ja ebaõnnestusid emadena. Jälle. Tõelised daamid nii labaste asjadega muidugi ei tegelegi.

Kitsla on igatahes täis änks-punks tegelasi, varsti saab hakata neid soovijaile jagama. Suuremad tegelased on kindlasti raskemad kui 12 kilo, söövad hea isuga silo, neil pole probleemi uude kohta kolida.

Praegu on peamine töö lutitamise kõrval karjaaedade korrastamine. Paks lumi on võrkaeda kõvasti räsinud. Ootame koos lammastega sooja, mis rohu kasvama paneks ja loomad väljale lubaks. Siis saab hakata sõnnikuveoga pihta. Tänavu katsume sellega õige varakult ühele poole saada, sest kitslat ootab suvel ees uus KITSENDUS. Selle aasta KITSENDUS on siis veelgi kitsem ja toimub veelgi laiemalt 7. ja 8.augustil. Aga sellest edaspidi, tegelikult tahtsin siia lihtsalt ühe ilusa pildigalerii teha.

Ilusat kevadet!

Kogu ilm on must-valge. Väga ilus, aga värvid on kadunud. On vaid valge ja must ja hall. Nii taevas kui maa peal, looduses ja inimeste seas. Looduses valitseb valge, inimeste seas pigem must – kõik on nii halb ja paha: paha viirus, paha lumi, paha valitsus, paha opositsioon ja kõik muu on ka paha. Hea on istuda kodus ja mitte sellest välja teha, las nad rapsivad, küll ära väsivad. Mulle tundub, et see on valdav emotsioon. Ma ei ole kindel, et me peame laskma rapsida endi saatustega, endi riigiga, me ise saame ju pihta.

Aga mina istun kodus ja kütan pliiti, ma ei pääse kuhugi. Olen hundivalves. Jahimehed helistasid jälle, et hoidke nüüd lambad kinni, hundijäljed on kohe meie maja taga. Eks nad seal ole, metskitsekari kadus juba mõnda aega tagasi üle tee rapsipõllult ära, küllap nad kartma hakkasid.

Meie lambakari on ikka saanud laudast väljas käia, jalutamas, jahutamas. Biopõrandaküte töötab praegu täistuuridel ja loomadel on palav. Sügavallapanusõnnikut on juba paks kiht kogunenud ja see käärib, tekitab soojust. Lauda katuselt ulatavad purikad maani, lumi katusel sulab. Hommikul laseme loomad ikkagi välja, õhtul, enne pimedat ajame lauta tagasi, laut ju kohe maja juures, aga mis see aitab. Ustel on haagid ja nüüd ka riivid, et midagi kogemata lahti ei vajuks. Kõik uksed on kinni ja kontrollitud. Ma ei ole kindel, et kõik lambad sellegipoolest eluga pääseksid, kui hundid ümber lauda jooksma hakkavad. Lambakari läheb paljalt hundilõhna peale paanikasse ja hakkab ringiratast jooksma, kuhjub hunnikusse. Päris kindlasti tallutakse mõned surnuks ja mu kenasti tiined loomad aborteeruvad.

Kitsekari käitub natuke teistmoodi. Ma ei ole küll hundirünnakut näinud, aga naabri koera peale tõmbas kitsekari end ringi, sarved õieli väljapoole, talled ringi keskel. Ma loodan, et see töötab. Loodan südamest. Koerad magavad nüüd toas, päeval on nad ikka õues. Border collid peavad saama liikuda, nad ei ole toakoerad. Õueülem kass Petka saab ka välja, aga katsun siis ise temaga koos jalutada. Poleks iial uskunud, et ma kassi hakkan jalutamas käima! Aga ise ei saa ma midagi teha muud, kui hoida pidevalt tule all, et õue ümber suitsulõhna oleks, mis metslooma peletaks.

Targad siin facebookis teavad rääkida, et võta karjavalvekoer, see hoiab hundid eemal. Päris nii lihtne see ei ole, meil oli koer. Suur ja võimas ja väga tore kesk-aasialane Juku. Kahjuks ei osanud mina teda õpetada, polnud aegagi selleks kogu muu tegevuse kõrvalt, talu ei pea end ise. Meil koera kasvatamine ei õnnestunud, lambaid läks tema nahka paraja hundirünnaku jagu. Pealegi ei meeldi Nöpsile, meie vanale kitsele, koerad üldse. Ta võitles Jukuga, see sai igal võimalusel sarvega, ta äsas sarvega ka Mossele, meie noorele borderile. Mosse ei tule enam karja juurde, kardab. Teen temaga igapäevaselt tööd, et ta hirmudest üle saada, et minu sõna oleks kõvem kui kitse sarv. Praegu me ei ole küll valmis uut koera karja võtma. Seniks laseme oma kahel border collil ümber karjamaa joosta, märgistada, piire märkida. Ehk aitab ka.

Lambakasvatajatel on pikk loetelu nõuetest, kuidas ja kus ta omi loomi peab pidama, kuidas märgistama või hooldama. Koerte, kasside ja muude lemmikloomade pidamisel kehtivad reeglid, esmalt ikka see, et olgu märgistatud ja oma territooriumil. Millegipärast on hundipidajatel lubatud omi hunte võõrastel maadel karjatada, ilma igasuguse kontrollita või märgistuseta loomad pealegi. Hunte on kindlasti vähem kui lambaid, ehitaks äkki hoopis neile hundikindlad aiad? Või kiibistaks kõik sündinud hundikutsikad, siis on lambakasvatajatel hea äppi abil vaadata, kus nad liiguvad. Hoia äpp on meil ju olemas. Seniks, kui nii ei ole, helistab naaber, kui kuuleb maja tagant ulgumist, jahimees, et nägi jälgi või konstaabel, et teatati järjekordsest murdmiseks. Me valvame. Hundipidajad aga on õnnelikud.

Lootust annab see, et ükskord tuleb päike välja ja varjud poevad peitu. Värvid löövad särama, sest nad ei ole ju kadunud, nad on lihtsalt peidus ja ootavad oma aega. Küllap juhtub see ka niimoodi inimilmas. Loodetavasti.

Ka sellel aastal võtab Mäehansu talu Avatud Talude päeval vastu külalisi, sedakorda siis pühapäeval. 19.juulil.

Mäehansu talu on eelkõige lamba- ja kitsekasvatuse talu, seega näitame oma toredaid tegelasi. Kasvatame Eestis ainulaadseid angoora kitsi, kes kasvatavad endale selga suure mohäärvillast kasuka. Meil on kolm sikku: Monte, Hilton ja Herbert, kolm kitse Holly, Gabriella ja Agnes ning kolm talle Hugo, Hubert ja Gena, lisaks terve hulk muid tegelasi. Lammaste hulgast katsume mõned väiksemad ja patsutatavamad teie jaoks välja valida, et oleks mida kallida ja musida.

Kellel on sügavam huvi loomade vastu, siis katsume igal täistunnil alates kella 10 teha põhjalikuma tuuri, kus perenaine räägib kitsedest ja lammastest ning nende kasvatamisest ning mida neist kõike teha saab sabast sarvedeni välja.

Saame käia käsitöötoas, kus on kangasteljed ja palju lõnga, saame proovida teljel kudumist.

Mäehansu on ka metsatalu. Soovijad saavad peremehe juhatusel läbida kilomeetrise metsaraja “Kuidas mets kasvab”, kus on näha tehtud tööd talumetsas aastakümnete jooksul. Retk metsa algab kell 12.

Uues kitslas on üleval väike näitusmüük Mari-Ann Remmeli maalidest ja Eve Sisa vaipadest.

Peretütred on avanud puhveti, kus pakume eelkõige oma talu toodangut, kitsejuustu ja lambaliha, grillime vorsti ja sööme kooki. Saab lihtsalt istuda ja loodust nautida ning olla.

Meilt talu toodangut saab kaasa osta: kitsejuustu, lambalihavorsti, villast- ja mohäärlõnga, vaipu, voodikatteid, pleede, salle, lamba- ja kitsenahku, sokke, kitsepiimaseepi. Maksmine on sularahas.

Kui sul on üks asi, siis sellega asjatades tekib sinna ümber asjandus. Kui sul on maja, siis seda hallates sa majandad. Kui sul on kits, siis teda pidades tekib su ellu kitsendus. Alguses sa asjatad ühe kitsega, siis majandad kitsekarja ning lõpuks märkad, et kogu elu ongi kitsenenud kitsendusele. Niimoodi on juhtunud meie Mäehansu talus. Sellel suvel ja ainult nüüd kirjutame me selle sõna välja suurte tähtedega

KITSENDUS

Meie vastvalmivas uues kitslas toimub 2. augustil suur uue hoone sisseõnnistamispidu. Kõik on uus, suur ja läikiv. Kitse sõrg pole siledat betoonpõrandat veel puudutanud, veel on närimata seinad ning lõhkumata uksepiidad. Avarasse ruumi on loomasulgude asemel sisse toodud linadega kaetud lauad, seintel ripuvad heinte asemel Mari-Ann Remmeli maalid, lüpsiruumis müriseb lüpsimasina asemel mikser ja huugab pliit. Vaid sel päeval kogu ajaloos saab toimuma pop-up restoran KITSENDUS, kus kõik on kitsest. Menüüs on vaid kitseliha ja kitsejuust, etendus on kitsest, muusikat teevad saksofoniga kitsekarjused Moonaküla Muusikaakadeemiast Peep Pihlak ja Johannes Pihlak.

Restoran avaneb kell 6 pühapäeva õhtul. Sissejuhatava programmina on väike jalutuskäik kitsekoplisse, kus kitsemammid esitlevad end heast ja paremast küljest. Angoorad lehvitavad oma mohäärilokke ja eesti kitsed näitavad, milline on üks korralik udar. Avatud on baar. Kahjuks kitseveini pole leidnud ning läbi tuleb ajada lambaveiniga, aga see on üks tõesti hea vein.

Restorani köögis toimetavad meil noored kokad Triin ja Martin. Menüü on rikkalik. Suur mure ongi, et liiga rikkalik, tuleb teha raskeid valikuid ja osa hõrgutavaid roogi välja jätta.

Külmlaual on toorjuustukreem rukkileivakrõpsul, maksapasteedi amps, kitsejuustu-peedisalat, lihavalik, juustuvalik erinevatelt Eesti kitsefarmidelt, kitsepiimavõi serveerituna kohalike käsitööleibadega.

Praeks on muidugi küpsetatud kitseliha. Suvise kitsetalle liha on õrn ja hõrk, korralikult ahjust läbi, natuke soola ja pipart peale ning hea ta ongi. Meie kokad sellega ei lepi, roogi on mitmeid. Võrdluseks kitsele laiendame menüüd kindlasti ka ühe lambakintsuga. Lisaks grillitud maks ja ribi, kebab, kotletid, mida kõike. Neile, kes liha ei armasta, on pakkuda soojaks roaks praetud kitsejuustu, ikka rohke sooja köögiviljavalikuga ning eripäraste kastmetega. Kastmes on jällegi kasutatud kitsepiima ja kitsepiimast toorjuustu. Kartulipüree valmistamisel kasutame just selleks otstarbeks säilitatud kitse ternespiima. Seekord ei pea seltskond erinevate roogade maitsmiseks igaüks erinevat rooga tellima ning pärast kahvliga naabri taldrikus õngitsema. Road on serveeritud liudadel, kust igaüks saab endale meelepärast ette tõsta.

Desserdiks pakume kitsepiimast toorjuustu kooki. Kui juhtub tulema helde suvi, siis kaste on valmistatud kitseaiast korjatud metsmaasikatest. Kergema valiku eelistajatele on pakkuda kitsepiimajäätist. ja vana head klassikat : piimakokteili maasikatega.

Kergeks joogiks pakume kitsede lemmiku angervaksa õisikutest valmistatud morssi, kangemad joogid saab igaüks osta endale baarist.

Need külalised, kes tulevad kohale vaid Mäehansu kitsjuustuküpsiste pärast, ei pea ka pettuma. Õhtumuusikat saab nautida veini kõrvale juustu ja küpsiseid näkitsedes. Roogade vahele sirutame jalga ning naudime etendust „Kitsemuru” Margus Punase esituses.

Osalemiseks palume broneerida laud meiliaadressil marge@maehansu.ee või telefonil 5113266. Koht ühele maksab 23 eurot. Kuna vajame eelnevalt külaliste täpset arvu, siis palume teha broneeringut kinnitav pangaülekanne hiljemalt 25. Juuliks.

Muide, need laudad ainult tunduvad algul väga suured olevat. Nii kui loomad sisse lased, on kohe kitsas. Karta on, et inimestega on sama lugu:) Nii et , seltsimehed, kiirustage!

Lugesin just kuulutust, milles pakuti müügiks lüpsikitsi hinnaga 10 – 15 eurot tükk. Lüpsikits, ma eeldan, on siis loom, kes on vähemalt üle aasta vana, ta on poeginud ja ta on õpetatud lüpsile käima.

Aasta on looma kasvatatud. Talvesöödaks paneme talle rusikareeglina 2 palli heina. Heina hind oli viimati 10 eurot pall, kokku 20 eurot. Ehk on see enda tehtud hein või naaber tõi aitäh eest kohale, kaugemalt transport võib maksta teist sama palju kui koorem heina. Silo ei anna, liiga keeruline ja viib kohe hinna üles, kuigi on lõppkokkuvõttes kasulikum. Tiinuse lõpul ja peale poegimist on ikka natuke vilja või jõusööta ka loomale tarvis, muidu ta ei jaksa talle kasvatada. 300grammi päevas, 2 kuud, see teeb 0,3kg x 60 päeva, 18 kilo vilja. Viimati oli vilja hind 16 senti kilost, kokku 2,88eurot, kui tahad jõusööta anda, siis see on umbes 3 korda kallim. Mahesöödad on veel kallimad. Noore looma lüpsile õpetamiseks on kindlasti vaja kasutada jõusööta. Kits on saanud korralikult mineraalsööta. Seda kulub loomale umbes 15-20 grammi päevas. Kitseke on vähemalt aasta ja kahe kuune, see teeb 420 päevane, korrutustehe annab, et loomale on kulunud umbes 8 kilo mineraale, kilohinnaga 0,9 €/kg, saame lisaks 7,2 €. Kulud söötmisele siiamanni 30 eurot.

Müüdav loom peab olema terve, ta on parasiitide vastu saanud regulaarselt ussirohtu, samuti on ta vaktsineeritud kui ei muu, siis klostriidia vastu. Veterinaari kulud võiks olla kuskil 4 euro kanti. Kõrvamärk maksab vähemalt 1 euro, see peab olema, ilma teda laudast välja müüa ei saa. Paneme hinnale veel 5 eurot juurde, kokku 35 eurot.

Lüpsikitse ostjal on tavaliselt vaid üks kriteerium – kits peab hästi piima andma. Selleks on vaja olnud soetada korralik tõusikk, ka see on suur kulu, mis peab edaspidi müüdava looma hinnas  kajastuma. Kui on väike kari, siis tuleb siku hind kitse kohta kaunis suur, ulatudes kümnetesse eurodesse, suures karjas on kulu väiksem. Lõputult ühte sikku kasutada ei saa, seda tuleb ikka vahetada, nii et päris nulli see number ei lähe kunagi.

Lüpsikarjal on kindlasti olemas laut või varjualune, ilma neid pidada ei saa. See on midagi maksama läinud ja vajab iga-aastast putitamist. Laudas on vesi ja elekter, allapanu, needki pole tasuta. Päris suur kulu on karjakoplite korrashoid, igal aastal on tarvis vahetada poste, traate, kulu on. Lisaks on vaja maksta maamaks. Lüpsmise juures on oma kulumaterjal pesuvahendite, paberite, toopide näol, sealtki peaks pisut igale loomale arvestama. Kui on õnnestunud majapidamisse hankida traktor, siis selle igapäevane pidamine on kulu, mis peab kusagilt kaetud saama. Õiglane oleks arvestada ka see kitse hinna siise. Kuidas on asjad laudas organiseeritud, sõltub muidugi peremehest, kuid tasuta ei saa keegi midagi. Me oleme jõudnud ikkagi summani, mis ulatub vähemalt 50 euro kanti. Siinjuures maksab tähele panna, et enda tööjõukulu me siiamaani siise ei ole arvestanud, palka pole maksnud. Võib ju küll öelda, et kes see endale palka maksab, siis hea küll, aga riigimaksud tuleb ikkagi igakuiselt ära maksta. Või vähemalt iga kvartal. Kui seda looma hinna sisse ei arvesta, siis mille sisse veel? Kui palju sa iga päev loomade juures tööd teed? Pane ükskord kirja kõik need tunnid, mis sa loomade juures oled toimetanud, nii nädal või kaks järjest, siis saad teada. Jaga need töötunnid nüüd loomade peale ära. Tunnitasu saad endale ise määrata, aga pead arvestama, et miinimum tunnitasu Eestis aastal 2020 on 3,48 eurot.

See oli nüüd pikk rida arvutusi ja ehk läks keeruliseks. Natuke lihtsam arvutus on looma maksumus liha hinna kaudu. Kui palju su looma lihakeha kaalub? Nahasta üks loom ära ja kaalu. Korraliku aastase kitse rümp kaalub umbes 15 kilo, kui tal ikka on konditsiooni. Kitselihal meil Eestis turuhinda ei ole, sest kitseliha turg on nii väike. Lambalihast küsitakse 6-7 eurot kilost, arvestades sama hinnaga, saame kitse õiglaseks hinnaks 90-100 eurot. Siit tuleb maha võtta tapakulu (20 – 30 eurot).

Talle hinda saab ka lihtsamalt määrata. Näiteks seeläbi, kui palju on tema kasvamiseks kulutatud otsest ressurssi ehk piima. Tegelikult ei ole sina seda piima muidugi kulutanud, kuid saad arvestada, kui palju piima jäi saamata ja selle arvestusliku müügihinna talle müügihinnaks määrata. Tall vajab kasvamiskes keskmiselt 2 liitrit piima päevas, kuus 60 liitrit. Tavaliselt müüakse vähemalt 2-kuuseid tallesid, seega jääb kitsekasvatajal saamata 120 liitrit piima. Mis su kitsepiimaliitri hind on? Palju kokku tuleb? Sellise hinna eest ei ole vist kuigi paljud valmis tallesid ostma, kuigi see oleks õiglane hind. Mina müün loomi eluskaalu hinnaga. Natuke ebaeetiline ta võib esialgu tunduda, kuid mis teha. Loomakasvatus on äri nagu iga teinegi ja rahalised suhted panevad paljud asjad paika. Ma ei saa oma tööle peale maksta.

Loomapidamine on kallis ala, esialgsed investeeringud ulatuvad tuhandetesse eurodesse, kui natukegi asjalikumalt tegutseda tahad ning perele elatist teenida, siis kümnetesse tuhandetesse. Põllumajandus üldse, aga loomakasvatus eriti, on ala, kus kõik asjad toimivad pika vinnaga. Selleks, et hakata järgmistel aastatel tulu teenima, pean ma tegema kulutusi sellel aastal. Sageli on tasuvusperiood veelgi pikem, kolm ja rohkem aastat, kui pidada silmas näiteks uue tõusiku ostmist karja piimakuse ja piima kvaliteedi tõstmiseks. Või villaku parandamiseks, nagu mina seda tegin. Sellel suvel ostan uue siku hinnaga 500 eurot, sügisel paaritan ja järgmise aasta kevadel saan esimesed talled. Need talled järgmisel aatal piima mulle ei anna, mõistlik on neid paaritada alles poolteise aastaselt, poegivad kaheselt ning siis hakkavad piima andma, kolmandal aastal. Kits saavutab oma parimad näitajad alles teisel-kolmandal lüpsil, alles siis saan hinnta, kas minu algne investeering – siku ostmine, on olnud tasuv.

Kogu aeg kannan ma kulusid, sest looma ülalpidamine on igapäevane kulu. Tasuta lõunaid paraku ei ole olemas. Ka kitsed ja lambad peavad maksma oma igapäevase heina eest. Nemad maksavad ükskord oma nahaga. Inimene maksab mitu korda: pangale ja riigile ja kaupmehele ning kellele kõigile veel. Klassika olla seitse nahka töömehe seljast, lamba seljast saab ühe naha. Liha muidugi tarvitame ka ära. Kitsed peavad pisut rohkem maksama, nemad saavad lisaks lüpsta. Pean seda õiglaseks kaubaks, kui mina teen kõik tööd nende igapäevase heaolu eest ja nemad selle eest tasuvad.

Enne jaanipäeva ongi aeg asuda kitsejumala rolli ning otsustada, kes peab seekord kõigi eest tasuma. Kahele kitsele on liisk langenud. Üks, kes hülgas oma talle ja teine, kes ei poeginud üldse ega anna ka seetõttu piima. Lammastel on sama lugu, karjast lähevad välja kõigepealt need, kes tööd ei tee: ahtrad või viletsa udaraga uted. Nagu öeldud, tasuta lõunaid ei ole olemas. Sügise poole on suurem tasumise tund, kus loomadel tuleb maksta oma talvekorteri ja moona eest ette. Isased talled on kõik määratud lihaks saama, see on nende ülesanne siin ilmas. Mõni eriti ilus ja suurepärane, nii üks sajast, saab erilise kohtlemise osaliseks ja valitakse välja suguloomaks. Siis on tema elu lill – kuu aega tööd sügisel ja ülejäänud aasta lebotamist.

Maal elades tunned ruttu ära, et igal asjal siin ilmas on oma koht ja aeg ja otstarve. Kui jäära ülesanne on siin ilmas saada lihaks ja toita sellega teisi, siis nii see on. Tema võtab seda paratamatusega ja nii peaks seda ka inimene tegema. Vaid ilus olla, paberit määrida ja õhku rikkuda, saab ainult inimene oma alpuses.