Lugesin just kuulutust, milles pakuti müügiks lüpsikitsi hinnaga 10 – 15 eurot tükk. Lüpsikits, ma eeldan, on siis loom, kes on vähemalt üle aasta vana, ta on poeginud ja ta on õpetatud lüpsile käima.
Aasta on looma kasvatatud. Talvesöödaks paneme talle rusikareeglina 2 palli heina. Heina hind oli viimati 10 eurot pall, kokku 20 eurot. Ehk on see enda tehtud hein või naaber tõi aitäh eest kohale, kaugemalt transport võib maksta teist sama palju kui koorem heina. Silo ei anna, liiga keeruline ja viib kohe hinna üles, kuigi on lõppkokkuvõttes kasulikum. Tiinuse lõpul ja peale poegimist on ikka natuke vilja või jõusööta ka loomale tarvis, muidu ta ei jaksa talle kasvatada. 300grammi päevas, 2 kuud, see teeb 0,3kg x 60 päeva, 18 kilo vilja. Viimati oli vilja hind 16 senti kilost, kokku 2,88eurot, kui tahad jõusööta anda, siis see on umbes 3 korda kallim. Mahesöödad on veel kallimad. Noore looma lüpsile õpetamiseks on kindlasti vaja kasutada jõusööta. Kits on saanud korralikult mineraalsööta. Seda kulub loomale umbes 15-20 grammi päevas. Kitseke on vähemalt aasta ja kahe kuune, see teeb 420 päevane, korrutustehe annab, et loomale on kulunud umbes 8 kilo mineraale, kilohinnaga 0,9 €/kg, saame lisaks 7,2 €. Kulud söötmisele siiamanni 30 eurot.
Müüdav loom peab olema terve, ta on parasiitide vastu saanud regulaarselt ussirohtu, samuti on ta vaktsineeritud kui ei muu, siis klostriidia vastu. Veterinaari kulud võiks olla kuskil 4 euro kanti. Kõrvamärk maksab vähemalt 1 euro, see peab olema, ilma teda laudast välja müüa ei saa. Paneme hinnale veel 5 eurot juurde, kokku 35 eurot.
Lüpsikitse ostjal on tavaliselt vaid üks kriteerium – kits peab hästi piima andma. Selleks on vaja olnud soetada korralik tõusikk, ka see on suur kulu, mis peab edaspidi müüdava looma hinnas kajastuma. Kui on väike kari, siis tuleb siku hind kitse kohta kaunis suur, ulatudes kümnetesse eurodesse, suures karjas on kulu väiksem. Lõputult ühte sikku kasutada ei saa, seda tuleb ikka vahetada, nii et päris nulli see number ei lähe kunagi.
Lüpsikarjal on kindlasti olemas laut või varjualune, ilma neid pidada ei saa. See on midagi maksama läinud ja vajab iga-aastast putitamist. Laudas on vesi ja elekter, allapanu, needki pole tasuta. Päris suur kulu on karjakoplite korrashoid, igal aastal on tarvis vahetada poste, traate, kulu on. Lisaks on vaja maksta maamaks. Lüpsmise juures on oma kulumaterjal pesuvahendite, paberite, toopide näol, sealtki peaks pisut igale loomale arvestama. Kui on õnnestunud majapidamisse hankida traktor, siis selle igapäevane pidamine on kulu, mis peab kusagilt kaetud saama. Õiglane oleks arvestada ka see kitse hinna siise. Kuidas on asjad laudas organiseeritud, sõltub muidugi peremehest, kuid tasuta ei saa keegi midagi. Me oleme jõudnud ikkagi summani, mis ulatub vähemalt 50 euro kanti. Siinjuures maksab tähele panna, et enda tööjõukulu me siiamaani siise ei ole arvestanud, palka pole maksnud. Võib ju küll öelda, et kes see endale palka maksab, siis hea küll, aga riigimaksud tuleb ikkagi igakuiselt ära maksta. Või vähemalt iga kvartal. Kui seda looma hinna sisse ei arvesta, siis mille sisse veel? Kui palju sa iga päev loomade juures tööd teed? Pane ükskord kirja kõik need tunnid, mis sa loomade juures oled toimetanud, nii nädal või kaks järjest, siis saad teada. Jaga need töötunnid nüüd loomade peale ära. Tunnitasu saad endale ise määrata, aga pead arvestama, et miinimum tunnitasu Eestis aastal 2020 on 3,48 eurot.
See oli nüüd pikk rida arvutusi ja ehk läks keeruliseks. Natuke lihtsam arvutus on looma maksumus liha hinna kaudu. Kui palju su looma lihakeha kaalub? Nahasta üks loom ära ja kaalu. Korraliku aastase kitse rümp kaalub umbes 15 kilo, kui tal ikka on konditsiooni. Kitselihal meil Eestis turuhinda ei ole, sest kitseliha turg on nii väike. Lambalihast küsitakse 6-7 eurot kilost, arvestades sama hinnaga, saame kitse õiglaseks hinnaks 90-100 eurot. Siit tuleb maha võtta tapakulu (20 – 30 eurot).
Talle hinda saab ka lihtsamalt määrata. Näiteks seeläbi, kui palju on tema kasvamiseks kulutatud otsest ressurssi ehk piima. Tegelikult ei ole sina seda piima muidugi kulutanud, kuid saad arvestada, kui palju piima jäi saamata ja selle arvestusliku müügihinna talle müügihinnaks määrata. Tall vajab kasvamiskes keskmiselt 2 liitrit piima päevas, kuus 60 liitrit. Tavaliselt müüakse vähemalt 2-kuuseid tallesid, seega jääb kitsekasvatajal saamata 120 liitrit piima. Mis su kitsepiimaliitri hind on? Palju kokku tuleb? Sellise hinna eest ei ole vist kuigi paljud valmis tallesid ostma, kuigi see oleks õiglane hind. Mina müün loomi eluskaalu hinnaga. Natuke ebaeetiline ta võib esialgu tunduda, kuid mis teha. Loomakasvatus on äri nagu iga teinegi ja rahalised suhted panevad paljud asjad paika. Ma ei saa oma tööle peale maksta.
Loomapidamine on kallis ala, esialgsed investeeringud ulatuvad tuhandetesse eurodesse, kui natukegi asjalikumalt tegutseda tahad ning perele elatist teenida, siis kümnetesse tuhandetesse. Põllumajandus üldse, aga loomakasvatus eriti, on ala, kus kõik asjad toimivad pika vinnaga. Selleks, et hakata järgmistel aastatel tulu teenima, pean ma tegema kulutusi sellel aastal. Sageli on tasuvusperiood veelgi pikem, kolm ja rohkem aastat, kui pidada silmas näiteks uue tõusiku ostmist karja piimakuse ja piima kvaliteedi tõstmiseks. Või villaku parandamiseks, nagu mina seda tegin. Sellel suvel ostan uue siku hinnaga 500 eurot, sügisel paaritan ja järgmise aasta kevadel saan esimesed talled. Need talled järgmisel aatal piima mulle ei anna, mõistlik on neid paaritada alles poolteise aastaselt, poegivad kaheselt ning siis hakkavad piima andma, kolmandal aastal. Kits saavutab oma parimad näitajad alles teisel-kolmandal lüpsil, alles siis saan hinnta, kas minu algne investeering – siku ostmine, on olnud tasuv.
Kogu aeg kannan ma kulusid, sest looma ülalpidamine on igapäevane kulu. Tasuta lõunaid paraku ei ole olemas. Ka kitsed ja lambad peavad maksma oma igapäevase heina eest. Nemad maksavad ükskord oma nahaga. Inimene maksab mitu korda: pangale ja riigile ja kaupmehele ning kellele kõigile veel. Klassika olla seitse nahka töömehe seljast, lamba seljast saab ühe naha. Liha muidugi tarvitame ka ära. Kitsed peavad pisut rohkem maksama, nemad saavad lisaks lüpsta. Pean seda õiglaseks kaubaks, kui mina teen kõik tööd nende igapäevase heaolu eest ja nemad selle eest tasuvad.
Enne jaanipäeva ongi aeg asuda kitsejumala rolli ning otsustada, kes peab seekord kõigi eest tasuma. Kahele kitsele on liisk langenud. Üks, kes hülgas oma talle ja teine, kes ei poeginud üldse ega anna ka seetõttu piima. Lammastel on sama lugu, karjast lähevad välja kõigepealt need, kes tööd ei tee: ahtrad või viletsa udaraga uted. Nagu öeldud, tasuta lõunaid ei ole olemas. Sügise poole on suurem tasumise tund, kus loomadel tuleb maksta oma talvekorteri ja moona eest ette. Isased talled on kõik määratud lihaks saama, see on nende ülesanne siin ilmas. Mõni eriti ilus ja suurepärane, nii üks sajast, saab erilise kohtlemise osaliseks ja valitakse välja suguloomaks. Siis on tema elu lill – kuu aega tööd sügisel ja ülejäänud aasta lebotamist.
Maal elades tunned ruttu ära, et igal asjal siin ilmas on oma koht ja aeg ja otstarve. Kui jäära ülesanne on siin ilmas saada lihaks ja toita sellega teisi, siis nii see on. Tema võtab seda paratamatusega ja nii peaks seda ka inimene tegema. Vaid ilus olla, paberit määrida ja õhku rikkuda, saab ainult inimene oma alpuses.