Uhh, meil on ka poegimine lõppenud!
Tegelikult sai see ühele poole juba märtsis. tahtsin küll varem hõisata, aga pole olnud aega ilusaid pilte teha. Mahv on olnud päris kõva. Sel aastal siis kiirelt aga korralikult: poegimine kestis 6.-30. märtsini. Kõige tihedamal päeval oli aktsioonis 11 utte ja 5 kitse. Poegis 103 lammast, laudas jookseb 169 lambatalle. 3 utte ei poeginud, sealhulgas see mammi, kes oli nii paks, et kahtlustasin kolmikuid. Õnneks ta ei poeginud, sest udarat tal ka ei olnud. Esmapoegijaid oli üle kolmandiku.
Selle aasta poegimine oli lammastel lihtsam kui varasematel, üldiselt said nad kõik kenasti ise hakkama, talled olid õiget pidi sees. Abiks oli kindlasti see, et viisime kitsed eraldi lauta juba enne paaritust ja kitsesarve sündroomi ei esinenud (küll oli seda tunda kitsede endi juures, kus mitmetel kitsedel olid talled sassis). Lisaks said lambad ainult heina (oli ka hea hein!) ja talled olid väiksemad ning ka rüselust vilja andmisel ei tekkinud (sest vilja ka ei andnud). Kaks korda tuli tall ikkagi üsas ringi keerata, talled juhtusid selg ees sündima. No ega ikka ei õnnestu küll. Paar aastat tagasi oleksin ma need talled kaotanud, sel aastal sain õigel ajal jaole ja oskust juba nii palju, et saan aru, mis toimub ja kuidas edasi.
Mingi jama siiski peab olema. Viimane veerand sündinud talledest olid selgelt väiksema sünnikaaluga, sageli üks kaksikutest normaalne 4-5kilone, vennake 3 kilone või isegi alla selle. Mõnikord ka mõlemad suisa käblikud või elujõuetud. Oli ka surnult sünde. Kas see on Schmallenbergi viirus? Õigel ajal ei olnud aega selle peale mõelda, Oleksin mõne laibakese laborisse saatnud, oleksin nüüd targem olnud. Aga oleks ja poleks on viletsad vennikesed ja abi neist ei ole.
Kolmikuid oli ka. Ühe satsi kolmikutest oligi üks väga väike ja viletsa toonusega, läks ära ja kahjuks oli viimane kolmikute sünd nii kiire, et kuigi ma kaamerast nägin ja lauta läksin, siis ühte hunnikusse sündinud kolmikute kõige alumine oli oma koti sisse lämbunud. Utt oli küll tubli lakkuja, aga mis liig, see liig. Nii et laudas on üks sats kolmikuid, karja kõige vanemal utel.
Kosuvad kõik tallekesed kenasti, emmedel on silo ees ja piima peaks jätkuma. Olen juba paar aastat teinud prakeerimist, kehvema udaraga uted karjast välja arvanud. Kui talle juurdekasv on vilets, siis utt välja. Millegipärast asuvad vabatahtlikud kohe nende asemele ja tundub, et selgi aastal peaks Mäehansu lambavorsti ikka saama. Lammastel sellist päris klassikalist talle hülgamist enam ei olegi, aga lutitan ma ikka. Annan lisa kõikidele talledele, kes lahjemad tunduvad. Mõni saab paar päeva lisa, kosub ja seejärel toimetab juba mamma all, mõni jääbki luti otsa. Tavaliselt leian mina õnnetu talle, mõnikord tuleb ta ise koputama ja lisa küsima. Üks talleke käis paar nädalat lutil ja siis kutsus ka vennakese kaasa, ilmselt utel ikka piima ei ole ja tall ei ole loll, et end nälga jätab. Üks anorektik on mul ka, kes keeldub söömast. Kui tavaliselt pean talle paar korda püüdma, et toita, ja seejärel tuleb ta ise juba minu juurde, siis üks talleke põgeneb kogu aeg ära. Ise on kõhnake ja kergeke, ma ei usu, et ta sünnikaalule midagi lisandunud on.
Olen panustanud põhku, suurde hulka kuldsesse põhku. Siiani oleme kaotanud ühe talle nabaväädipõletikku, kellel loll mutt desotud naba lihani ära näris. On olnud kaks mastiiti. Tavapäraselt lillasid udaraid ei ole. Nii et põhku, rohkem põhku!
Kogu selle karja peale on meil kaks jäära 75% blue texel Priidu, kes on täiesti valge, ja eesti valgepealine dorset Peeter. Millegipärast on musti järglasi mõlemal.
Jäärad on tursked jõmmid, täpne töö. Sügisel panin poistele traksid peale ja uted said märgitud. Panin jõudumööda märgistamise kuupäevi kirja. Sellest, et esimesed numbrid viimaste hulgas poegisid, saab aru, eel- ja järelind ja muud sellised asjad. Kuidas viimaste hulgas märgi selga saanud uted esimeste seas poegisid, on juba raskem seletada. Paar utte jäid märgita, kriit kulus vast ära. Nemad poegisid. Küll olid märgid seljas neil, kes ei poeginud. Nii et pole päris täppisteadus, aga abiks kindlasti ikka. Olen oma noorte poistega päris rahul ja pakun neile tööd ka järgmisel aastal.
Meriino jäär Pjäär sai endale kaks nääpsukest seltsidaami ja nii see jääbki. Meriino lammas on suurepärane karjamaa hooldaja ja teeb puhtaks angervaksa ja tarnavälja. Teksel vaatab sama kohta mõistmatu näoga ja jääb nälga. Vill on meriinokatel kahtlemata peenem. Kaksikute tallede toitjana jääb ta paraku hätta. Nii et kui keegi on huvitatud meriinoveresusega noortest uttedest, siis saab kaupa teha. Meil on liiga palju ilusaid nooruttesid karja täienduseks jäetud, kahju on neid lihaks teha.
Kitsekari sai ka tubli täienduse – 21 kitse ja 43 talle. 3 aastased ja vanemad kitsed tõid kolm ja enam talle, nooremad siis üks või kaks. Olid ka nelikud. Kitsesarvesündroomi kitsede puhul ei õnnestunud vältida, paraku, ja probleeme oli. Sain siiski jaole. Oli igasuguseid asju, eriti markantne lugu, kui sünniteedes oli 2 pead ja 3 jalga, lisaks oli seal veel kolmas tall ootel ka. Kõik talled jäid elama, kaks neist vajasid küll toas kastis toibutamist ühe ööpäeva. Viisin lauta tagasi ja ema võttis nad kenasti omaks, minu luti otsa neil asja pole. Noorel esmapoegijal sama trikk nii hästi ei õnnestunud, ühe tallekese kael sai liialt venitada. Oli kits, kelle ühe vastsündinud talle leidsin uksepraost külmununa, sulatasin üles, tore Täpikene nüüd meil. Täpikesi (täpp on peas, noh) on meil kaks. Teine tall lihtsalt ei tahtnud kuidagi imema hakata ega jalgu alla võtta, tuli päevake sondida. Tema jäigi minu lapsukeseks.
Kitsetalled on kõik lumivalged ja lokilised. 50% veresusega tallede lokk on pisut laugem, aga juba kolmveerandiste tallede villak on väga mõnus. Sügisel saab palju mohääri.
Meie puhtaverelised angoora kitsed näitasid oma siniverelisust ja ebaõnnestusid emadena. Jälle. Tõelised daamid nii labaste asjadega muidugi ei tegelegi.
Kitsla on igatahes täis änks-punks tegelasi, varsti saab hakata neid soovijaile jagama. Suuremad tegelased on kindlasti raskemad kui 12 kilo, söövad hea isuga silo, neil pole probleemi uude kohta kolida.
Praegu on peamine töö lutitamise kõrval karjaaedade korrastamine. Paks lumi on võrkaeda kõvasti räsinud. Ootame koos lammastega sooja, mis rohu kasvama paneks ja loomad väljale lubaks. Siis saab hakata sõnnikuveoga pihta. Tänavu katsume sellega õige varakult ühele poole saada, sest kitslat ootab suvel ees uus KITSENDUS. Selle aasta KITSENDUS on siis veelgi kitsem ja toimub veelgi laiemalt 7. ja 8.augustil. Aga sellest edaspidi, tegelikult tahtsin siia lihtsalt ühe ilusa pildigalerii teha.
Ilusat kevadet!
